18 January 2011

Jutustusi kodumaa ajaloost III - Sulev Mets

ELU VÕTTIS ILMET


Minu mäletamist mööda elas pärast suurt sõda, seega möödunud sajandi keskpaiku Ruhnus veel üle 300 inimese. Lapsi oli kohalikus seitsmeklassilises koolis paarkümmend ja õpetajaid nende jaoks kolm. Pastoraadihoones oli ruumi piisavalt. Klassitube oli kaks. Ühte, pisut suuremasse, mahtusid klassid esimesest neljandani ja teise viiendast seitsmendani. Kolmandat, kõige suuremat ruumi kutsuti saaliks, seal peeti võimlemis- ja laulutunnid, ka kooli- ja külapeod. Maja teises otsas, pastori kunagistest eluruumidest oli üks õpetajate toaks ja ülejäänud koolijuhataja korteriks.
Õppeained ja tunnid olid vanemad naisõpetajad jaganud oma meele järgi. Mulle kui algajale oli jäetud vähem, muidugi ka tülikamad ja madalamalt tasustatud. Aga väga vahvad olid need tolleaegsed Pärnu haridusametnikud küll. Tabades ära, millega tegu, ajasid nad asja õigeks. Kui esimesed palgarahad mere tagant kätte tulid, selgus, et minu palk oli teiste omast vaata et sutsu suuremgi. Nad olid mulle kui kõige nooremale lisanud mingi pioneerijuhi tasu, ehkki koolis polnud ühtki pioneeri.
Hakkasin andma vene keelt, ajalugu, laulmist ja poistele kehalist kasvatust.
Mäletan, kui tuttav oli see tootsikoolilik aura, mis mind seal vastu võttis. Tuttav sellest ammusest ajast, kui ma ise Lõmala mõisa vanas härrastemajas oma kooliteed alustasin. Ja lapsed! Kui vahetud ja otsekohesed, suure tsivilatsiooni mõjudest rikkumata nad seal saarel olid! Paljus just sellised, nagu jumal nad loonud oli. Otsustage ise.
Pidasime seekord laulutundi klassis. Kirjutasime tahvlilt maha uute laulude sõnu. Pikkamööda, et kõik, ka kõige nooremad, kenasti järele jõuaksid. Siis näen, et väike esimese klassi Liisi, pasteldest pearätikuni kihnu rahvariides, nügib pingi vahelt püsti ja hakkab klassist välja minema. Minu küsimuse peale, et kuhu nüüd, jääb ta uksel seisma, heidab oma suurtest meresinistest silmadest mulle tema meelest nii tobeda küsimuse peale imestava pilgu ja teatab siis selgel häälel, et “mia lähe kusõle”.
Ei ühtki naeruturtsatust klassis. Kobisen midagi, et nojah, siis muidugi, ning teen kirjatöös vaheaja, kuni Liisi ära käib.
Sellise koolitöö koormuse juures, nagu see minul oli, jäi piisavalt aega meelepäraseks kõrvaltegevuseks. Käisin kohalike meestega kalal. Ruhnu veed olid sügisel sedavõrd siiarikkad, et meelitasid sinna rändpüügile kalamehi nii Pärnu- kui Saaremaa randadelt. Minu lõunakoka, kahe koolipoisi ema Normani Liisi toidulaual oli sügiskuudel kõige sagedasemaks roaks just väga mitmel viisil tehtud siig. Soolatud ja praetud siiga ning soola, sibula ja pipraga sissetehtud siiamarja oli mul toa akna vahelt külmast alati võtta.
Et head kala oli niigi priipärast, otsustasime Leeviga, tollesama klassivennaga, kelle soovitusel ma Ruhnu tulin ja kes nüüd siin ilmajaamas tööl oli, vahelduseks jahimeesteks hakata. Pardijaht rannaroostikus tundus kalapüügist põnevam. Ja ilmselt oli põnev ka koolimaja köögi praeahjus tehtud pardiprae ühissöömine. Välja arvatud see üks kord, mis meie püüdlustes pidi kujunema eriti pidulikuks, aga ometi läks sõna otseses mõttes aiataha.
Nii suurt parti, nagu tookord koju tõime, polnud me enne näinud , veelvähem lasknud. Andis käe otsas koju tassida. Ja seda valmistati ette moorimiseks hoolikamalt, kui ühtki eelmist, sest selle suurus oli lubanud pidulikule õhtusöögile kutsuda senisest rohkem inimesi. Küll seda leotati ja määriti, toodi targemate perenaiste käest juurde maitseaineid, mida vanad kokaraamatud soovitasid. Paar päeva oli koolimaja nii mõnusaid lõhnu täis, et ajas ka lapsed ärevile.
Kui pruunide ahjukartulitega pärjatud part lauale toodi ja meie Leeviga kiidusõnad ära kuulanud olime, asuti toidu juurde. Igaühele lõigati sealt, kust keegi soovis. Aga mis see siis nüüd oli? Kui esimesed külalised oma esimesed suutäied nagu käsu peale kööki ämbrisse viinud olid, muutus lauaseltskond ettevaatlikuks. Küll võeti viina ja loodeti, et see teeb asja paremaks. Nende hulgas ka meie Leeviga. Ometi käisime me viinast hoolimata kõik köögis ämbri juures ära. Proovi kuidas tahad, aga meie poolt pardiks peetud ning nii hoole ja armastusega valmistatud salapärane mereelukas lihtsalt süüa ei sündinud. Traani maitse oli hülgelihast, mida olime ju söönud, hoopis tugevam. Seda kinnitas ka kooliteenija koer, kes muidu hülgeliha sõi, kuid meie pakutud pardist urisedes eemale läks ja kahel päeval koolimaja juurde ei tulnud. Nii tuligi mul hommikul oma part koolimaja taha võpsikusse viia. Aga ega pidu pidamata jäänud. Viin võeti seekord parema jahiõnne ootuses ja lootuses moosiveega ära.
See võis olla oktoobrikuu keskpaiku, kui külanõukogu ainus allesjäänud ametnik koristaja Liide tuli koolimajja ja tõi mulle sõna, et tuleksin külanõukogusse ja helistaksin sealt raadiotelefonil Pärnu talle antud numbril.
Kui nii, siis nii. Läksin kohe Liidega kaasa. Mäletatavasti vöttis minu kõne Pärnus vastu tolleaegne rajooni täitevkomitee esimees Kallaste. Mind kõnetati kui ammust tuttavat, ikka sina peal, nagu vanema põlvkonna ülemustel kombeks. Jutt oli lühike ja ega ma raadiotelefoni patareide tõttu pikalt rääkida poleks saanudki. Sain teada, et mind kavatseti panna Ruhnu külanõukogu esimeheks, milleks mul tuli järgmise postilaevaga Pärnu minna. Jõudsin veel öelda, et võibolla hakkan ainult siis, kui seda ametit koolitöö kõrvalt pidada saab.
Pärnus võttis mind vastu sama Kallaste. Väga ladna käitumisega, kaugelt üle saja kilo keskealine mees. Kätles ja patsutas, nagu oleksime kogu pika sõja samas kaevikus olnud. Arvas, et ega mul midagi suurt teha pole, ainult et üks selline mees peab seal olema. Oma nõusoleku üheks tingimuseks seadsin selle, et Ruhnu mehed saaksid hülgejahiks korralikuks vintpüssid. Lubas asja ajada. Ja ajaski. Enne kui meri jäässe läks, toodi Ruhnu kümmekond vene karabiini, padrunikastid ja raudkapp nende hoidmiseks. Kapi võti pandi külanõukogu seifi.
Nii oli 1952. aasta lõpuks Ruhnus kujunenud olukord, kus minu käsutada olid saarel kõige suuremad relvajõud. Iga hetk võisin panna püssi alla kümme meest, mis oli majaka juures paiknevast punamadruste salgast kahe mehe võrra rohkem.