21 February 2018

Hülgedieet.


Hülgeküttimise eesmärgid sõltusid piirkonniti. Kas naha ja rasva, kas liha ja rasva, kas kalavarguste pärast jms. Keskendume hülge söödavusele.

Oskar Loorits "Endis-Eesti elu-oli I" 
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/sisu.html

ERM, EA 30, 510/4 < Mustjala khk., Mustjala v., Kugalepa k. - Amanda Raadla < Aadu Väärt, 72 a. (1937).

Hülgeid püüti nende liha pärast. Hülgeliha oli hää haganaleiva kõrvane, seda söödi värskelt. Harvem tuli ette, et hülgeliha kuivatati — sel korral, kui see suveks hoiti. Suvel aga läks liha, mis vähegi rasvane oli, haisema (präänima). Ainult ilma rasvata vana hülgeliha aitas suveks hoida, kuid see kuivas ka siis kõvaks nagu mäda puu. Rasvast valmistati pallisid: odrajahud ja rasv sõtkuti leivakünas hästi segi, siis keedeti katlas ja roog oli valmis, seda söödi kuumalt. Noore hülge liha oli täiesti pehme ja hää maiguga. Vana hülge liha oli kõva, ilma rasvata ja kõva nagu, puu, see anti enamasti seale, kui noorte hüljeste liha jätkus. Rasvaga määriti saapaid, kingi, hobuseriistu ja tarvitati ka arstirohuks. Vankrimääreks pole hülgerasv kõlbanud; kes sellega vankrit määris, selle vanker lagus ära: rasv võttis kodarad rummu seest lahti. 


Selline joonis ühest uurimusest. Jorma proovis tõlkida aga jäi mõne osaga hätta.
http://northernwildernesskills.blogspot.com.ee/2018/01/sjalen-seal-hunting-in-northern-baltic.html



http://www.kihnukyek.ee/hulgeliha/

Hülgeliha süüakse Kihnus väga hea meelega, keedetakse koos kartulitega või suitsetatakse, olen valmistanud ka kotlette, mis on väga maitsvad. Hülgeliha on kindlasti üks eripära, mis eristab kihnlasi muust mandrist. Soovitan võimalusel seda kindlasti proovida!
Hülgeliha soolati astjasse, kuivatati ja suitsutati. Soolast hülgeliha kuivatati kerisel, mis andis parema maitse. 20 saj I poolel oli hülgepüük Kihnus ja Ruhnus peamine elatusallikas. Ruhnu mehed olid kihnlaste peale kadedad kuna kihnlastel oli palju lapsi, arvati sellepärast, et mehed sõid toorest hülgeliha.
Oktoobri lõpus püüti võrkudega hülgeid, hülgeliha soolamiseks oli eraldi kapp, sest liha on vänge lõhnaga. Põhiline hülgepüük, käis ikka talvel jää pealt, mehed olid merel jääpeal nädalaid. Kodust võeti kaasa 7-8 leivapätsi, soolaliha, kartuleid. Süüa keedeti merel ühes potis. Kui keedeti sealiha, siis iga mees pani oma lihatükile puumärgi külge, et pärast keetmist igaüks oma tüki ära tunneks. Seda tehti selleks, et mõnel mehel oli suurem ja lihasem tükk, mõnel jälle kehvem. Merel keedeti ka värskest hülgelihast suppi, kõige parem oli hallhülge poja liha. Hülge lasknud mees sai loivad, millest sai teha head jalavarjud. Kui hülgeid veel Kihnus kütiti, oli hülgeliha igapäevane leivakõrvane toit. Aeg oli vaene, aastas peeti 1 siga ja peamiseks toiduks oli see, mis meri andis. Suurel reedel on traditsiooniliselt keedetud hülgeliha.
PS! Mind huvitab ainult teoreetiline pool.
A.

Näitemäng koolimajas


19 February 2018

Jutu jätkuks...


Kõrgemate mändide ladvad tunduvad olevat samad kui allolevatel piltidel.



A.

16 February 2018

Mõned pildid.


Mõned värvifotod Artur Sanderi kogust 60-ndadest.

Limo luited ja rand.


Sama koht aga teine autor.

Aadu Hindi onn. Foto A. Sander. Aadu Hint tõlkis James Aldridge raamatut "Kütt", aasta oli 1963. Raamat räägib Kanada küti karmist elust metsas aga ka killustumisest metsa ja linna vahel. Hint oli vaimustuses sellest teemast ja tahtis omale ka onni metsa. Esialgu oli plaan ehitada onn Sorgu saarele aga seda ei lubatud. Ruhnu kolhoos ehitas rahvakirjanikule onni Limo metsa. Lugu pärineb usaldusväärsest allikast.


Sama koht aga teine autor ja mets kadunud. E. Raun 1989.

Selle pildi valguses tuleb kahjuks hakata koolimaja üle värvima. Foto A. Sander.



A.

13 February 2018

Vastlapäev

Mõni nädal tagasi poleks keegi osanud ennustada, kas vastlapäeval suurest mäest alla lasta saab või mitte. Aga nädalavahetusel saabus lumi lõpuks ka siiakanti. Seda jätkus täpselt niipalju, et kelk mäe külge kinni ei jäänud ja liu sai osav kelgutaja ikka päris mändideni välja. Alla lasti üksi ja mitmekesi, tasakesi sahisedes või valju kilkamisega. Päike siras eredalt ja oli üks ütlemata mõnus olemine seal mändide all. Järgnevalt ootasid vastlapäevalisi rahvamajas traditsioonikohane hernesupp ning kuklid. Mõistatasime vanasõnu ja tegime mõned tantsusammud. Kockleiken ja kaerajaan ruhnu moodi on koolilastel nüüdseks une pealt selged.
Oli üks mõnus päev.









28 January 2018

20 January 2018

Sadamas

Jäävana valvab sissepääsu (Külli foto).

18 January 2018

17 January 2018

Hülgepüügijutte IV osa

Küsisin ükspäev Normani käest, et kas nõukogude rahvamajandus kalurite toodud hülgenahkade ja -rasvaga midagi ette ka võttis. Ei tea, ütles Norman, siit nad ära viidi ja mis nendega tehti, ei tea. Kaluritele maksti 5 rubla iga toodud hülgenaha eest, olgu suur või väike. Viinapudel oli maksnud siis nats üle 2.50. Mõned tegid sohki ka - suure hülge nahk lõigati 2-3 tükiks, kalakombinaadi vastuvõtupunktis oli Põllu Albert meestele alati raha välja maksnud, nahk on nahk. Hiljem (ma ei saanudki täpselt aru millal hiljem, vist siis enne hülgejahi keelamist) hakati nõudma loibasid, ju siis tuli valskus Pärnus välja. Merelt toodi kaasa ainult nahk koos rasvaga - esiteks oli rasva tüütu merel naha küljest lahti lõigata, teiseks oli liha kilo eest makstud 4 kopikat, mis tassimise vaeva ei väärinud ja hea saagi korraal ei mahtunud paati ka.

Mul on aidas vana saapamäärdetopsik, tootja Keemiatööstus Th. Tiilmann. Karbi tootja Norma, Tallinn. Veebiavarustest leidsin nõuka aja Orto toote Merikaru. Kuskil oli kirjas et see tehti vaalarasvast, karbi peal pole selle kohta mingit märget. Tundub loogiline ka - kust sa neid hülgeid masstoodangu jaoks ikka võtad, kui endal võimas vaalapüügilaevastik olemas.



Kaarel

09 January 2018

Hülgepüügijutte 1967 I osa

Emps leidis Antsu koolisahtlist väikese mapi Ruhnu meeste hülgepüügijuttudega. Teadmata on kuidas need Antsuni jõudsid või kes on nende kokkuvõtte autor. Küttidest endist räägib lugu ise, minu teada oli väheseid Ruhnu fotokaomanikke Leevi Veskis. Pildid küllap tema tehtud. Sisse skännis Reiks. Kui Andre saarel satub annan asja muuseumi fondi, see on küll väga väärt kraam.

Kaarel










Talvelilled


Näedsa, empsi suve lõpul istutatud mingid varred õitsevad siiamaani, ei kavatsegi alla anda. On nagu mingis hangunud olekus, edasi ei kasva ja ära ka ei närtsi. Ju ootavad lumikellukesi kellele teatepulk edasi anda.

Kaarel

28 December 2017

Kiviaed

Valmis sai järjekordene lõik Buldersi talu kiviaiast. Paljuski tänu Jürka toodud kividele.

Kaarel






21 December 2017

Koolimaja avamispidu

Etteasted jõuluvanale
Iti ja Kaisa
Vaade saalist
Söögiruum
Pidulik tordi lahtilõikamine
Rikkalikult kaetud pidulaud

2. korrus

Tordi peal oli koolimaja pilt