30 March 2017

Küllile sünnipäevaks!

Kallile Küllikesekesele, kaunishingele!
Üht imepeent mustrit salaja lood ja meid sinna sisse koos metsaga kood.
Lapiteki tegijale!
Lust, rõõm ja lauluviis su juures iga päev.
Ilus idüll põues. 

Värten vurrib vingelt käes.
Ärkamas sinus on äge ja äärmuslik ääretus.
Hirvesilmade teadlikkus, vaate võlu, võim ja vangistus.
Ilusat ilma isegi ihkad! 

/Autorid (juhuslikus järjestuses): Kristel, Luise, Kristi, Jüri, Andres, Marten, Madis, Kadri, Andre/

Oma südameis kingime täna Sulle Su lemmiklilled - õrnad nagu Sa ise; lõhnavad nagu Su täituvad unistused.

21 March 2017

Jutustusi kodumaa ajaloost. Ruhnu merepäästejaam 1874-1944

Laupäevases Saarte Hääles ilmus väike kokkuvõte Ruhnu merepäästejaama elust ja tegevusest. Kahjuks SH veebiversioonis täisteksti ei kuvata ja paberi peal pole lehte isegi näinud. Sestap paneme loo tekstiosa huvilistele siia üles, asjakohased pildid on aegade jooksul blogis juba ilmunud.

Kaarel

Ajalooline ülevaade*

19. sajandi keskpaigaks kannatas Venemaa laevaehitus ja meresõit juba pikemat aega majanduslikust ja tehnoloogilisest arengust tingitud mahajäämuse all. Palju vajalikke arenguideid tuli üle võtta Euroopast. Sinna hulka kuulus ka merepääste korraldamine. 1866. aastal alustas I järgu kapten Freigang päästetegevuse korraldamiseks na vodahh rahakorjamist ja kutsus toetusega ühinema ka meremehi. See aga ei viinud veel päästejaamade asutamiseni. Admiral Posjeti eestvedamisel ja teiste kõrgemate mereväelaste ja merekaubandusringkondade osavõtul koguneti 1870. aastal Peterburis ja moodustati asutav komitee, kes hakkas välja töötama päästeühingu põhikirja. Keiser kinnitas põhikirja aasta hiljem. Ühingu nimeks sai Mereõnnetuste Puhul Abiandmise Ühing. 1872. aastal asutati ülevenemaalise päästeühingu raames Liivimaa komitee ja pool aastat hiljem ka Eestimaa komitee. Päästeühing tegutses tihedas koostöös ja osalises alluvussuhteis merejõududega, kelle hoole all olid Venemaal tuletornid ja kogu hüdrograafiateenistus.

Ruhnu päästejaam asutati esimeste hulgas 1874. aastal, valmis sai see Sjustaka neemel 1876. aaasta lõpuks. Päästejaam kuulus koos Saaremaa päästejaamadega Liivimaa komitee tegevuspiirkonda, mille keskus eesotsas kubermangu pealinna bürgermeistriga asus Riias. Ruhnu jaam kuulus kogu oma tegevusperioodil Saaremaa asjaomaste ametnike järelevaatuse alla, kuid tegutses kohaliku tuletorni ülema otseses alluvuses.

Eesti Vabariigi loomisel võeti päästejaamad merejõudude juhataja ettekirjutuse põhjal 8. maist 1919 riigi poolt üle. 1. detsembril 1927. aastal anti päästejaamad Mereasjanduse Peavalitsuse poolt Eesti Punase Risti haldusesse. 1938. aastal oli Eestis 28 merepäästejaama, millest 5 olid talvejaamad. Ruhnu merepäästejaam tegutses 1944. aastani, ruhnlaste lahkumiseni Rootsi.

Ruhnu merepäästejaama tegevusest

Ruhnu merepäästejaam rajati üheaegselt uue, Prantsusmaalt tellitud metalltuletorni ehitamisega. Arvata võib, et meistriteks olid samad ehitajad. Ka uus kirikla, mis ehitati kümme aastat varem maha põlenud kirikla asemele ja mida kohalikud elanikud keeldusid uuesti üles ehitamast, valmis samal ajal, 1875. aastal. Alljärgnevalt mõned seigad Ruhnu merepäästejaama juhtumistest riigiarhiivis säilinud dokumentide põhjal.

Kuna sakslased olid 1915. aasta kevadel Liivi lahte ja Ruhnu saarele tehtud dessandi käigus tuletorni laternaruumi lõhkelaenguga puruks lasknud ja tuletorni garnisoni sõjavangi viinud, oli kohalikest koosnev merepäästejaama meeskond 1922. aastani, mil tuletorn töökorda seati ja uus tuletorni ülem ametisse määrati, ilma otsese ülemata. Sestap oli paatkonna ülem Mats Österman sunnitud sel ajal ise vajadusel riigivõimu poole pöörduma. Vajadus saabuski 31. augustil 1919, kui 13.02.1919 toimunud päästetegevuse eest tasu saamine venis. Päästeoperasioon nägi asjaosaliste endi seletuskirja (originaalis soomekeelne, tõlkinud A. Warma 17.09.1919) järgi välja järgmine:
„Jättes 13.II-19. wene ajujäässe katsusime meetri pikuste lauaotste abil käies, Tomesnesti peaseda, aga kõwa tuul lautas lumesadu ja nii jäimegi saatuse hooleks pisikese jäätüki peale. Kaasas olewatest, kahest eestlasest üks pööras wenesse tagasi, teine sattus niisamasugusesse seisukorda, kui meiegi, kuid meist eraldi. Jäätükk oli nii pisike, et waewalt meid kolme soomlast ära kandis.
Tuul kandis meid Ruhnu poole.
Kahe päewase ümber hulgutamise järgi saime Ruhnu nähtawusesse. Tegime katset püssilaskmisega randa märku anda. Alles kolmanda päewa õhtal saime wastuse. Mitmes kohas saarel süttisid märgi tuled ja kuulus paukusi. 16. p. öösse tuliwad saareelanikud kolme pisikese ja ühe suure wenega appi. Esimeseks peastsiwad nad selle eestlase, kes oli jäätükil ja siis meid. Järgmisel päewal läksid saare elanikud kolme paadiga teist eestlast peastma. Wene saiwad nad ka randa päew peale wiimasena peastetud eestlase.

Ruhno 19.II-19. Allkirjad: 3 soomlast, Peter Kipper ja Johan Pukson“

Päästejaama ülevaataja Österman küsib tsiteeritud kirjas:
„Kõrgesti auustatud Peastejaamade üllemale R. Schillerile.
15 Februaril 1919 aastal peastsid Ruhnu mehhed kolm soomlast ja kaks Saaremaa meest kes jäe tükkiga peal triwisid ja wist olleks ärra uppunud kui Ruhno mehhed neid ei olleks peastnud, se ramat nende meeste allkirjaga wötsite Teie auustatud Herra Schiller kaasa kui siin wiimast korda käisite 8 Mail 1919. Nüüd küssiwad Ruhno mehhed kes peastmisse juures abbiks ollid kas naad maksu selle eest sawad woi mitte, pallun selle peale wastust, siis wöin neile wastada.“ Pöördel lisab ta ajakohase märkuse: „Et ma herra Schilleri Adressi ei tea siis pallun sedda kirja herra Schillerile ärra anda.“

Härra Rudolf Schiller, 2. järgu mereväe kapten, juhtis Ruhnus käies päästejaama Eesti Vabariigile ülevõtmise komisjoni ja ei olnud tähtsa sõjaväelasena ruhnlaste õnnetuseks küll õige adressaat „maksu saamiseks“. Küllap segas vajalikke asjatoimetusi ja korraldusi ka jätkuv Vabadussõda, millest ruhnlastel arvatavasti suurt ülevaadet ei olnud.

22.07.1920 on Östermanil põhjust kirjutada järgmine, seekord kurvema alatooniga kiri.
„Peastejaamade ülemale Tallinas Is.
Sellega teatan et Ruhno peaste jaama Aptek ja pinted ja poom willad hakkawad otsa saama sest meie olime sunnitud mitme önnetuse juhtumisel puhul abbi andma, ja et siin saare peal teisi haawa sidumise materjalisi saada ei olnud siis ei wöinud meie innimesi häddase jätta, üks miin löhkes kus juures kolm innimest surma said, ja kümme ännam wähem hawatud said, ja surnude seas on ka minnu poeg, ja talwe pikkul on önnetumaid juhtumisi püssitega ette tulnud. Teile köik head soowides jään keige auustusega.“ Ja kuna härra Schilleriga kontaki ei olnud õnnestunud saavutada, lisati pöördel kirjale: „Palume sedda kirja peastejaamade ülema kätte toimetada meie ei tea nimme ega adressi. Peaste jaama üllewataja M. Östermann“ Seekord allkirjastab Österman enda nime kahe „nn“-ga.

Säärane kole õnnetus 1920. aasta suvel tõepoolest juhtus. 12. juuli 1920 Postimees kirjutab: „30. juunil oli Ruhno saarel suurem õnnetus miiniplahwatuse tagajärjel. Plahvatusest on 3 inimest surma saanud, 7 raskemalt haawatud ja mitmed wähemaid wigastusi saanud. Haawatud on Kuresaare haigemajasse wiidud. Plahwatuse kohta kirjutab „W. Maa“ täendawalt: Nimelt olid poisid leidnud mere äärest miini, keeranud sellel sarwed lõhkeollusega küljest ära ja wiinud miini külasse. Siin toppinud nad miini aukudesse kuivi puutükka, walanud bensiini ja süütanud põlema. Miin põlenud ligemale tund aega, ajanud palju suitsu wälja ja sünnitanud mitmewärwilist tuld. Suurem hulk saare elanikka kogunud põlewa miini lähedale waatlema, kuidas see põleb. Hakatud juba laiali minema, kui korraga hirmus pauk kõlanud, mis kõik lähedalolejad jalust maha löönud. Kolm üsna miini juures olejat – nimelt kaks poissi ja üks wanaeit, saanud silmapilkselt surma, kuna 7 inimest raskesti wigastada saanud. Plahvatuse läbi löödi kolm tuuleweskit ümber, niisama läksid majadel aknaklaasid puruks.“

Sõja-aegsed lahtipääsenud meremiinid randades polnud tol ajal mingi haruldus, olid ju venelased juba 1915. aastaks pannud miinitõkke Kolkast Ruhnuni, hiljem sõja käigus lisandus veel teinegi – veidi lõuna pool, Läti rannikust Gretagrundi madalikuni. Nii et Liivi lahes meremiinidest puudust ei olnud. 31. juuli 1922 Postimees teatab: „Saksa laewastik puhastab praegu Ruhnu ja Kura kurgu wahelist wett, niisama ka Saaremaa randu. Sellest tööst wõtawad ka Eesti ja Läti laewad osa; wiimased loodawad tööd 1. augustiks lõpetada. Hulkuwaid miina on siiamaale weel leitud, näituseks Ruhnu ligidalt. Kahe aasta jooksul on Riia lahes tuul 160 miini randa ajanud“.

27.03.1921 on Östermanil põhjust jällegi teatada:
„Peaste jaamade kontori Tallinnas.
Reede 4 Märtsil öhtu sel aastal ei jöudnud kaks Ruhno meest: Isak Mikkos, ja Peter Düskas jäe pealt maale kui wiimane triiwima hakkas kange SW tormi möjul, torm ja laened löhkusid jäe tükkiteks, need kaks meest olid umbes kümme wersta wastu N, kui jäe triivima hakkas, kui Ruhno mehed sedda näggid et mehed häddaohus olid siis astusid kaheksa meest: Fredrik Isaks, Hans Steffens, Jakob Noggis, Elias Klaas, Juhan Ulas, Kristjan Mikos, Isak Pennas, Mats Noggis, kala paati ja läksid wälja neid peastma, peaste paati ei wötnud selle pärrast et ta raskem on jäe peal wedada.
Naad joudsid enne pimedad meeste juure kes weel ennast joudsid ühhe suurema jäe tükki peal hoida kes ühte luggu wähenes, oleks paat tund aega hiljemaks jäänud siis ei oleks neid peasta saanud sest et lume tuisk hakkas mis keskööni tuuris Ruhno saart kätte saada olli woimata, sellepärast hakkasid „Kihno“ saare pool hoidma, kuhhu nemad teise pääwa löunaks joudsid, kust nemmad Saaremaa kautu kahhe näddala pärrast koddu joudsid, paat olli kölbmataks jäänud, ja jätsid ta Saaremaale, üks Ruhnu hülge püüo laew kes juhtus Saaremaa randas olewad töi mehed koddu. Köige auustusega Peaste paadi tüürimees: M. Österman.“

Seekord jõudis kiri igatahes vajalike ametimeesteni. 30. juunil 1921 tehakse päästejaamade osakonna asjaajaja poolt Tuletornide osakonna juhatajale ettepanek välja maksta Sõrve-Sääre päästejaama meeskonnale harilik ja Ruhno päästejaama meeskonnale kolmekordne tasu. Ruhnu meeskonna liikmete puhul oli see 150 marka mehe kohta, kokku 1200 marka. Päästejaama ülevaataja sai oma töö eest palka, 1926. aasta palgalehe järgi oli see 450 marka kuus, kusjuures palka maksti poole aasta kaupa. Küllap uuendati aegade rahunedes ka päästejaama apteeki. 1922. aastal määrati remonditud ja taas tööle pandud tuletornile ametisse uus ülem ja edaspidine asjaajamine käis läbi tema.

Päästejaam täna

Päästejaama paadikuur viidi kolhoosi ajal sadama lähistele töökojaks, kus ta tänagi seisab. MTÜ Ruhnu Kultuuriait on hoone värskelt korda teinud ja kujundanud selle nägusaks kontserdi- ja näitusepaigaks. Paadislipp Sjustaka neemel on samuti alles, kohati siiski mere poolt räsitud. Päästejaama inventarist, mille ülevõtmise nimekirjas 1919. aastal oli 51 ühikut, on tänaseni säilinud peale kuuri ja slipi veel 10-puudase suurtüki puhastamise hari Buldersi talumuuseumis ja triivankur Liise talus.

*“Merepäästejaamad Saaremaal. I osa. Ajalooline ülevaade“. Saaremaa Muuseum, käsikiri. Koostanud B. Pao jt.

Tuletornid

Ruhnu kõrgeim luiteseljak nn. Haubjerre mägi, tõuseb 25-26 m kõrgusele merepinnast. See on kogu saare kõrgeim koht, kus asub 1877. aastal püstitatud metalltuletorn.


Pitsunda on kuurortlinn Musta mere rannikul Gruusia loodeosas Abhaasias.
Linnas asub 10. sajandil Gruusia kuninga Bagrat III ehitatud katedraal.
Ühtlasi asub seal ka metallist tuletorn.

Andre

Suvist pilti. Korsi taevast.



Andre

20 March 2017

Rooslaiu hõbesõle oksjon

https://osta-ee.postimees.ee/wana-hobe-pross-solg-kihnu-meister-rooslaid-superrr-sailivus-91096909.html?_src=search

Kaarel

Ruhnu muuseumi kogud


Muuseumite veebiväravas on üleval Ruhnu muuseumi digiteeritud fotokogu.
Samuti osaliselt dokumendid, raamatud, trükised kogu.

Kui valite ainult pildiga museaalid, saate näha Ruhnu muuseumi kogusid arvuti tagant tõusmata. Normaalne ju.
Veebileht
http://muis.ee/catalogue

Pildi pealkirjad võivad olla ebakorrektsed, sellest andke muuseumisse teada ja parandame vead.

Ülekutse!

Kui kellelgi on Ruhnu fotosid kodus (ükskõik mis ajast) ja soovib need muuseumile kinkida, siis võtke ühendust.
ruhnu@aiboland.ee

Ruhnu muuseum

19 March 2017

Limo aukude loo lõpetuseks

Veebruarikuu Eesti Looduse numbris ilmus mu looke Limo ranna aukude kohta. Märtsinumbris ilmus aga Eesti Looduse toimetaja Helen Külviku väga põnev järellugu asja kohta. Olgu mõlemad siin ära toodud. Paremaks lugemiseks ava uues aknas.

Kaarel


 

16 March 2017

Kolmandal korral esimest korda





 

Lennujaam-rahvamaja- kirikud-Korsi-muuseum-tuletorn-Limo rand-merepäästejaama paadikuur-sadam. Ühe päeva jooksul rohkem ei jõua. Järelikult tuleb tulla tagasi. Külalised kiitsid Ruhnu laste kaunist lauluhäält, saare ilu ja maitsvat toitu.

Kristel

15 March 2017

Kohtumine Kaljustega

Neljapäeval 16. märtsil külastavad Elamusaasta projekti raames Ruhnu saart Kadri Hinrikus ja Tõnu Kaljuste. Kohtumine toimub rahvamajas kell 11.00. Elamusaasta on kohtumiste sari, mille raames käivad loomingulised inimesed koolides rääkimas elamustest, mis on nende identiteeti sügavalt vorminud ja mõjutanud - olgu tegemist siis kunstilise elamusega või millegi muuga.
http://www.elamusaasta.ee/

14 March 2017

Uus piiripunkt

 

Naabruses asuv taarapunkt sai endale konkurendi - piiripunkti. Pildil asjaosalised.

Kaarel

12 March 2017

Lauluvõistlus 2017









Kristel

03 March 2017

Laevaliiklusest Saarte Hääles

Riik valis Ruhnu ja Hiiumaaga laevaühendust pidama Kihnu Veeteed, kes küsis mõlema liini opereerimise eest rohkem raha kui Saaremaa Laevakompanii ja Tuule Liinid oma ühispakkumuses.
Majandus- ja taristuminister Kadri Simson kirjutas alla käskkirjale, millega palkas järgmiseks viieks aastaks Ruhnu–Roomassaare ja Ruhnu–Pärnu parvlaevaliinile vedajaks Kihnu Veeteed. Firma saab oma kasutusse seni neid liine teenindanud Runö laeva ja riik maksab ettevõttele aastase teenuse osutamise perioodi eest kokku 591 822 eurot pluss käibemaks.
Eile allkirjastas minister käskkirja, millega Kihnu Veeteed sai endale ka Hiiu- ja Saaremaa vahelise laevaliini.
“Sõru–Triigi parvlaevaliinil hakatakse vedajale lepingu kohaselt maksma ühistransporditoetust aastas 783 780 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub vedaja arvete alusel hüvitis kütuse ja kaldavoolu kulude eest,” ütles MKM-i pressiesindaja Mihkel Loide.
Ehkki mõlema hanke võitmiseks oli ainus kriteerium odavam hind, ei võtnud ministeerium SLK ja Tuule Liinide ühispakkumisi arvesse. Põhjuseks see, et riigi väikesadamaid haldav Saarte Liinid ei andnud saarlaste ettevõtetele ministeeriumi arvates sobivat kinnitust sadamate kasutamise lepingu sõlmimise osas.
Ühispakkujate hinnangul on nende suhtes käitutud õigusvastaselt ja pahatahtlikult, välistades võimaluse osaleda otselepingu sõlmimise menetluses ning sõlmida liiniveo teenuse osutamise leping. Teadupärast vaidlevad Saarte Liinid ja Väinamere Liinid omavaheliste võlgnevuste üle.

KÜSITUD HINNAD:
Sõru–Triigi
• Kihnu Veeteed
783 780
• Saaremaa Laevakompanii
575 200 
Ruhnu–Roomassaare–Pärnu
• Kihnu Veeteed
591 822
• Saaremaa Laevakompanii
440 930
Allikas: MKM

01 March 2017

Lauluvõistlus


Kevad käes

Lumikellukesed on lume alt välja sulanud, eile olid taevas ja põllud lõokesi täis.

Kaarel