31 January 2011

Keskpaik tööhoos


Laastumasin aina kerkib ja kerkib..

Kaarel

Kalju



Viimased 2 aastat Ruhnul on olnud lumised ja külmad.
See mida tahtsime sai teoks, oleme saanud endale valgemad jõulud kui pühade kaartidel ja külmemad talved kui muinasjutus.
Miks me siis peale lume rookimist oma ukse eest, tigeda näoga taevasse vahime?- Mõni viibutab veel rusikat.
Inimesed käes on talved nii, nagu nad olema peavad. Karmid ja vägevad !
Parem õppige seda uuesti armastama.- Loodus jõud on veel üks asi, mida me muuta ei suuda. Ja kui Keegi võtabki sind kuulda, siis on järgmine Detsember muru roheline ja Jõuluvana tuleb jalgrattaga.
Rumalus.
Randmaa kalju on väljamõeldud kalju, mida käega katsutaval kujul olemas ei ole. Ometigi võin vanduda, et olen selle tipu poole teel.
Tegelikuses ei ületa ükski videos kujutatud kõrgus 4 m.
Aga oluline on ju see mida me usume, - alati !

Soovitan silmad metsa poole keerata, siin külas on asjad suht p****s.
Nautige loodust ja ürgset talve !

Marten

30 January 2011

Laastumasin


Andres on oma laastumasina ehitamisega jõudnud juba niikaugele, et mootor külge ja - igatahes!

Kaarel

29 January 2011

28 January 2011

Mütsid peas











Kaarel

Päästeametnik Kuki

Kuki jätab selleks korraks Ruhnuga hüvasti ja sõidab Väike-Maarjasse päästekooli õppima. (Kuidas Punasest Kukest võitu saada.) Kohtumiseni siis vabariigi aastapäeval!

Kaarel

27 January 2011

Ruhnu ajalooliste fotode galerii

Eelmisel aastal otsustasime jätkata varasemalt PRIA abiga käima lükatud
projekti, mille eesmärgiks on Ruhnuga seonduva ajaloolise kultuuripärandi
digitaliseerimine, arhiveerimine ja selle tutvustamine avalikkusele
veebikeskkonna kaudu.
Detsembri lõpus lisasime juba olemasolevasse galeriisse 550 fotot, mis
kujutavad erinevaid ajajärke - Ruhnu-rootslaste elu ennem 1940-ndaid, ENSV ja
"kolhoosiaega" ning 1990-ndaid aastaid. Fotogaleriist slideshow'd vaadates
saab ülevaate saare muutumisest läbi erinevate ajajärkude.
Galeriis on hetkel kokku 673 fotot ning plaanis on loodud arhiivi edaspidigi
täiendada.
Käesolev projekt sai rahastust Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri
sihtkapitalist.
MTÜ Ruhnu Kultuurielu tänab koostöö eest Märt Kapstat, Aksel Meola Jr.'i,
Helju Sutt'i, Leif Strömfelt'i ja teisi, kes projektile kaasa aitasid.

Fotogalerii veebiaadress: http://kultuurielu.ruhnu.ee/galerii/

Rohkem infot http://kultuurielu.ruhnu.ee

Reigo

26 January 2011

Kirikud













Kaarel

25 January 2011

Õverkirke tee



Joosep

24 January 2011

Ruhnu rahvariide seelikud


Sellel aastal võtame ette Ruhnu rahvariide seelikute tegemise. Kudujalt on saadud nõusolek. Nüüd oleks vaja teada seeliku soovijate arvu. Seelik on must, tagant plisseeritud, põlle alt sile, alt valge kandiga. Ootan Teie kõnesid 10. veebruarini tel. 5232898.
Kristel Lauk

Suvine transport

Viimase info järgi tundub, et selle aasta suvel elame ainult laevaliikluse baasil. Saare Maavalitsuse dokumendiregistri järgi on leping lennufirmaga sõlmitud 2015. aastani, sh ainult talvise parioodi, 01.10-30.04 ajaks. Sestap ministeeriumi soov sõlmida ühine laevahange mandri ja Saaremaaga suvise laevaliikluse pidamiseks 2011. aastal. Kui jumal annab ja uus laev 2012. a liinile tuleb, siis jääb laevaühendus 01.05-30.09 nagunii ainukeseks transpordiks.

Kaarel

Suvine laev

Saatsin aasta lõpus majandusminni kirjakese et taastataks suvine laevaliiklus Pärnuga. Vastus tuli Priske allkirjaga selline. Eks siis näis mis elu toob.

Kaarel


Suvisest parvlaevaühendusest Ruhnuga
Lugupeetud hr Lauk,
Kinnitame, et peame oluliseks tagada nii reisijate kui ka kauba juurdepääs Ruhnu saarele. Vastuseks Teie kirjale teatame, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on lähiajal kavas teostada koos Saare Maavalitsusega ühine riigihange vedaja leidmiseks Munalaid-Ruhnu ja Roomassaare-Ruhnu liinidele 2011. aasta suveperioodiks.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Marika Priske
kantsler

23 January 2011

Seminar putukkahjustustest

Sain Luise käest alljärgneva meili.

Kaarel


Tere,

Kas on võimalik järgnev informatsioon välja printida ja poodi üles panna?

17. veebruaril 2011 toimub Kuressaare linnuse kapiitlisaalis projekti Puidu
seen- ja mardikakahjustused Läänemere saarte ja rannikuala hoonetes. Esimene
suurem rahvusvaheline seminar teemal ”Puidu seen- ja mardikakahjustuste
leviku peatamine keskkonnasõbralikke ja säästlikke meetodeid kasutades.”
Projekti pikema tutvustuse leiate käesoleva maili lisast ning seminari
päevakord on alljärgnev:

10.30 – 11.00 Kogunemine
11.00 – 11.45 Projekti FaBBi tutvustus (ettekanne Kalle Pilt)
11.45 – 12.00 Kohvipaus
12.00 – 13.30 Puidu seen- ja mardikakahjustuste võimalikud töötlusmeetodid
(ettekanne dr. Uwe Noldt),
13.30 – 14.00 Kohvipaus
14.00 – 15.30 Termotöötlus kui keskkonna- ja hoonesõbralik lahendus
(ettekanne Bernhard Schachenhofer)
15.30 – 15.45 Kohvipaus
15.45 – 17.15 Arutelu – küsimused ja vastused.

Oodatud on kõik huvilised. Eriti ootame Ruhnu ja Vormsi saarte elanikke,
sest just nendel saartel on plaanis teostada kahjustatud kirikute töötlus ja
esmane puitkonstruktsioonide tugevdus.

Info ja registreerimine mailil piret@mycology.ee . Osavõtutasu pole, kuid
kohtade arv on piiratud ja seega palume oma osalemisest teada anda hiljemalt
04.veebruariks.

Parimate soovidega,

Kalle Pilt
FaBBi projektijuht

Saatja: Piret Meesak
Projekti FaBBi peaspetsialist

Jutustusi kodumaa ajaloost VII - Sulev Mets

SUUR SULA


Just nii nimetati aega vahetult pärast Stalini surma. Nimetati seepärast, et hakkas sulama see igikelts, millesse oli aastakümnete jooksul tardunud maailma ühe suurima riigi ühiskondlik-poliitiline elu. Riigi, kus elu normiks oli seadustatud vassimine ja valetamine, ülekohus ja julmus, kus rahvast hoiti ohjes sadistidele usaldatud omavoliga.
Pani imestama, kui palju põnevust ja ärevust tekitas ühe inimese surm terves riigis ülevalt alla. Võib isegi öelda, et Kremli kroonitud peadega punavanakestest kuni Ruhnu saarel poliitilist peavarju otsinuteni välja. Millise kiiruga hakati igapäevaelust välja rookima lauslollusi! Kaotati alles eelmisel aastal Eestis loodud kolm oblastit. Samuti inimeste liikumist takistanud piiritsoonid. Pandi kohvreid pakkima Venemaalt siia saadetud umbkeelsed kõrgemad partei- ja riigiametnikud. Tagasi koju hakkasid tulema vangid ja väljasaadetud.
Aeg oli hakata ajama asja minu Ruhnust Pärnu toomiseks. Suvepuhkuse ajal sain küll kinnitust, et Pärnu toimetuses on minuga arvestatud, kuid väljaspoolt võtmine tuleb kõne alla üksnes siis, kui suurest oblastilehe toimetusest lahti saanud inimestele töökohad leitud. Seega nihkus minu Ruhnust äratulek aasta lõpu poole. Kooliõpetaja ametist pääsemise pärast ei maksvat mul muretseda, selle ajavad korda ametimehed Pärnus.
Nii oli mul ees pool aastat muretut elu. Koolipuhkuse ajal sõitsin Saaremaa ja Pärnu vahet suitsuangerjakast kaasas. Sügisel saatsin sealsetele tuttavatele soolasiiga. Polnud siis imestada, kui varsti ootas mind Pärnus omaette orderiga tuba ühest suuremast korterist.
Oma mälestused Ruhnust sobib mul lõpetada meenutusega septembrikuu keskpaiku ootamatult kaela sadanud kahepäevasest pidutsemisest.
Vahimadrus majakast andis hommikul teada, et saarele läheneb suurem laev, mille pardal sagib paras parv inimesi. Taipasin kohe, et tegemist on rajooni ametkondadest kokku pandud komisjoniga, kes juba nädalapäevad on oodanud nende jaoks nii pikaks merereisiks sobivat ilma. Komisjoniga, kes oma meretaguse komandeeringu aruandes peab ütlema hea või halva sõna elukorralduse kohta saarel.
Teadsime, et nii suure süvisega laev paadisadamasse ei uju ja sellele tuleb reidile vastu saata paat. See tähendas, et rajoonisakste maale saamine oli meie kätes. Otsustasime, et enne paat vastu ei lähe, kui külast sõna saadetakse. Et läheb alles siis, kui külanõukogu koristaja Liide on valimisteaegse loosungi partei ja rahva ühtsusest kusagilt kapist või kapi tagant üles otsinud ja ukse kohale riputanud, kui koolis ja kolhoosi kontoris on värsked seinalehed välja pandud ning kolhoosi laudanaised, tangilokid peas ja valged kitlid üll, karjaaia väravas külalisi vastu võtmas. Pidi ju sinna tulema kõige rohkem meeskülalisi: veterinaaridest põrsa- ja oinakohitsejaid, Pärnu viidavate lihaloomade väljavalijaid.
Komisjoni esimehe, Pärnu rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja Hallmäe tõi sadamast ära Ausi Teodor oma tsikliga. Teised tulid külasse jala, kus siis iga ametimees oma ala inimese üles otsis ja kohvitassi või napsupudeli juures jutu ära rääkis.
Kohe oli selge, et tõsise töise komandeeringu asemel oli tegu pigem huvireisiga. Kui saar risti-põiki läbi käidud, võimsate mändidega palistatud Limo liivaranna ilu imetletud, sealsed palja jala all laulvad liivad kuulatud, kutsuti külalised keha kinnitama. Asisemad ametnikud kolhoosi kontorisse, suurem kamp küla keskele karjalauda juurde, kus kokkadel värsket liha lahedamalt käes ja kust ka poeni, mis nii tähtsa sündmuse puhul kauem lahti peeti, polnud palju maad. Igatahes naeru, laulujoru ja pillimängu jagus seal sel sumedal septembriõhtul poole ööni välja.
Hommikul teati rääkida, et kõige põnevam olnud ühisel istumisel karjalauda juures see, kui oma ala asjatundjad hakanud peolistele pakkuma üht kõige haruldasemat delikatessrooga – lõkkel praetud pulli-, jäära- ja põrsamune, mis nad päeval maha olid lõiganud. Imejõud pidi neil olema. Rääkimata sellest, et nad igas vanuses inimese erguks teevad, mistõttu eakamates abieludes palju pettumust ja arusaamatust ära jääb, hoiavad nad viinavõtnud mehe ikka ja alati mõistuse juures.
Kas see jutt ka paika peab, ei oska öelda, sest kui mina jaole sain, oli munaroog otsas. Sellest pisikesest sitkest lihapirest, mis Polli Evald mulle oma tüki otsast andis, oli mul väga raske mingit järeldust teha.
Teine päev oli hommikust peale töine. Hakati paatidega vedama laeva loomi, kes pidid minema mandrile majandi lihamüügikohustuse katteks. Töö edenes: lõunaks oli laeva tekk loomi täis. Rohkem kui loomade laadimine tegi laeva kaptenile muret pohmellivines reisiseltskonna laevale saamine. Sest ilm kiirustas tagant – järjest jõudsamalt hägustasid silmapiiri tuult ja tormi tõotavad loodepagid.
Kui kallite külaliste saatmisel Rinksu sadamakail kallistamised ja musutamised tehtud, oli juba kena tuul väljas. Viimaste naiskülaliste pardale upitamise aegu lõi paras südvest neil sabad sedamaad üles, et näitas Ruhnu meestele kenasti kätte, millised milaneesid tol ajal suures ilmas moes olid.
Ruhnuga on nii, et ükskõik kust tuul puhub, murrab laine randa. Lahesoppi, kuhu laevadel selle eest varju minna, pole. Kergemalt pääsevad need, kes jõuavad end tuulele õiget pidi vastu seada. Seekord sedapidi ei jõutud. Laev sattus külglainesse, mis pani tühja trümmi ja lahtise tekilaadungiga laeva lengerdama – kord ühele, kord teisele küljele. Ja siis see juhtuski. Piisas paarist-kolmest kallutamisest kui kogu loomakari merre kallati.
Vaatasin ja mõtlesin jumala tarkusele, kes on nii tihti pannud käe ette inimese lollusest esile kutsutud õnnetustele ja ohtudele. Sa mõtle vaid! Ta nägi ette isegi seda, nagu see Ruhnu laevareis, ja oli õpetanud loomad, et nad ära ei upuks, ujuma.
Nii nad seal siis tulid: lehmad, lambad, sead, ka mõned hobused, läbisegi. Tulid valgelakaliste lainete vahel maa poole teed otsides, tulid tagasi koju. Enne, kui laev silmapiiri taha kadus, oli rand loomadest tühi. Kodumets oli neile tuulevarju pakkunud.
Õhtuks olid hobused, lehmad ja lambad kõik kodus tagasi. Sigadest, keda laevas oli kõige rohkem, aga mõni üksik.
Sedamööda, kuidas aeg läks, levis kuuldus, et üks või teine juhtunud metsas nägema seasuguseid väga karvaseid loomi. Mida talve poole, seda paksema ja tumedama karvaga. Kui esimesel paaril aastal veel üsna sageli, siis ajapikku, jumalale tänu, järjest harvemini. Sest eks ta oli ikka kõige kaugema metsaaluse maja naistele kõhe küll, kui pimedatel tormistel sügisõhtutel vaatasid metsapoolsest aknast sisse üleni karvadesse kasvanud võõrad näod. Kas need aga kunagi merehädast pääsenud sigade järglased olid, ei julgenud naised kinnitada. Nende arvates võis tegu olla ka saarel tormivarju otsivate traalimeestega.


Detsembri kuus sain Pärnust kutse saarelt ära tulla. Töökoht toimetuses ootamas. Oligi viimane aeg, sest jäänõeltest kihiseval merel polnud enam jaksu külmale vastu panna. Aga just siis tuli saarel paiknevatele mereväelastele viimast talvevaru tooma sõjaväekaater, millega sain Riiga. Jõulupühadeks, mida siis küll ametlikult ei peetud, olin Pärnus. Vastu minemas oma elu uuele etapile. Teada saamas, kas aastaringid noorel tüvel on andnud soovitud sitkust ja talletanud tarkust, et tulla toime suurilma virvatulede ahvatlustes peituvate karmide katsumustega.

22 January 2011

Jutustusi kodumaa ajaloost VII - Sulev Mets

PIDUPÄEVATERVITUS PILVE PIIRILT


Kahtlemata ilmestas meie talvist vaikelu veebruari kuu keskpaiku Ruhnu saare jaoks erakordne sündmus. Pärnust saime sõjaväeside kaudu raadiogrammi, milles teatati täpne aeg, kui Ruhnu tuleb lennuk ja toob kuu lõpul toimuvate valimiste jaoks vajalikud materjalid. Saime korralduse lõketega märgistada lagedam maa-ala, kuhu lennukil tulla. Loomulikult kasutasime juhust, et tellida veel, mida kõige rohkem vajasime: posti, palgaraha ja külanõukogu raadiotelefonile patareised, mis hakkasid tühjaks saama. Kuuldavus selle kaudu oli juba üsna vilets.
Koos madruste ülemusega käisime valimas maandumiseks sobivat platsi. Kõik me olime ju näinud partisanifilme, kus kahepinnalised “metsavahid” maandusid üsna väikestele metsalagendikele. Rohkem kui krobeline rannajää sobis meie arvates aerodroomiks tuisust siledaks lihvitud kõrrepõld.
Ettenähtud ajaks olime kohal. Mina kui tsiviilvõimu esindaja, madruste ülemus mitšman Mihhail kui relvajõudude esindaja ja majakaülem Sergei kui mees, kel karmides põhjamere tingimustes lennukite vastuvõtmise kogemused olemas. Kokku oli lepitud, et mitšman laseb operatsiooni käigus üles kaks raketti: esimese, valge siis, kui on aeg süüdata põllu nurkadesse tassitud aohunnikud, ja teise, rohelise siis, kui hakkab kostma lennuki mürin. See teine pidi tähendama, et maandumisrada on vaba ja ühtlasi näitama kätte maandumissuuna.
Põllu servale metsa alla uudistama tulnud külainimestele anti karm käsk hoida ohutusse kaugusse. Eks pärastpoole jõua kõik lennuki juures ära käia.
Esialgu läks kõik nagu pidi. Kui aga metsa tagant ujus välja suur kahemootoriline transpordilennuk, jäi meil kõigil imestusest suu lahti. Hetkega oli selge, et selline mürakas siia põllule maanduma ei mahu. Kui lennuk teise tiiruga põllu kohale tuli ja avatud uksest alla visatud pakk suure matsuga vastu külmunud põldu lõhki läks, avanes meile võrratu pilt: üle lumise välja rullus lahti tohutu pikk erkpunane kangas – materjal valimispropagandaks vajalike loosungite tarvis. Peast käis läbi mõte – sa aina vaata ja imesta, kui hästi tunnevad Pärnu selle ala inimesed üksiku jäävangis saare vajadusi. Veel ei jõudnud me ära tuua seda, mis pakist alles jäi, kui lennuk teist tiiru tuli. Targasti tegime, et põllult kaugemale jooksime. Seekord heideti lennukist välja – uskuge või mitte - laudkast. Üleval küll veel üsna väike, aga maa suunas aina kasvav, kuni külmunud maas pommina plahvatas. Hetkega oli põld täis pilpaid ja söeplaadi tükke. Viimastes tundsin ära külanõukogule saadetud raadiotelefoni patareid.
Kolmas tiir aerodroomi kohal oli lihtsalt auring, kus alla enam midagi ei visatud. Oli lihtsalt lendurite sõbralik tiivalehvitus nende arvates kõigiti kordaläinud kohtumise puhul.
Esimese paki allesjäänud osast leidsime valimismaterjalid, Ruhnu inimestele saabunud kirjad ning kooliõpetajate, külanõukogu esimehe, sekretäri ja koristaja palgalehed koos rahaga.

Nõukogude võimu ajal oli tavaks, et valimistepäev pidi kujunema suureks üldrahvalikuks pidupäevaks. Selleks, et meelitada inimesi välja, olid valimisjaoskondade juures juba hommikust peale avatud müügipunktid ja puhvetid, kust sai osta, mida tavaliselt poodides polnud. Mida varem läksid, seda suurem oli valik. Keegi ei pannud pahaks, kui jutt puhvetis pudeli või õllekannu juures pikemaks ja valjemaks läks.
Ruhnus muidugi see niiviisi ei olnud. Asja ajas ära Põllu Alberti pood sealsamas külanõukogu taga. Koosistumise koha leidis kes kellega, sest kui juba hommikul kodust, uued riided üll, välja tuldud, tähendas see, et hülgepüügipäev nagunii perses ja kiiret pole enam kuhugi. Lihtsalt tuli aeg õhtuse näitemängu ja tantsu ajaks parajaks teha. Nii et ka Ruhnus oli pidu hommikust õhtuni.
Ja seda tänu just majakaülema Sergei ettevõtmisele, kel vene mehena punaste prasdnikute korraldamiseks suuremad kogemused. Juba nädalapäevad tagasi käis ta minu kui valimiskomisjoni esimehe juures sooviga viia valimised läbi sellisel organisatsioonilisel tasemel, et need kujuneksid tõeliseks ustavuse demonstratsiooniks kommunistide ja parteitute blokile. No mis mul selle vastu olla sai! Juba vanad roomlased mõistsid, mida tähendab anda rahvale tsirkust ja leiba.
Ootamatult lõbusalt lõi Sergei ettevõtmises kaasa, ma ütleks, kogu sealne nõukogude aktiiv: kooliõpetajad, rahvamaja ja raamatukogu juhataja, majaka ja ilmajaama inimesed. Ja kõike seda muidugi naljaga pooleks. Tehti loosungeid, naelutati kepi otsa riigijuhtide pilte, mida valimisrongkäigus kanda.
Kogunemine oli valimistepäeva hommikul enne kella kuut küla keskel. Ja kujutage vaid ette! Rahvast oli kohal rohkem kui arvata võis. Vist kõik valijad, kellel jalg kandis. Sealt siis asuti teele: Sergei lipuga ees, tema järel lõõtsamees ning siis riburadapidi loosungite ja piltide kandjad.
Kõik läks nagu pidi. Täpselt kell kuus avas valimiskomisjoni esimees uksed, tervitas valijaid ja kutsus oma kodanikukohust tätma. Ma ei märganud, et keegi oleks kabiinis, see tähendab ahju nurka nöörile riputatud teki taga, käinud. Pisut segadust tekitas esialgu see, et valimiste ruumis oli kehtestatud ühesuunaline liikumine: kes eesuksest tuli, pidi koristaja Liide köögi kaudu tagauksest välja minema. Aga see oli ainult esialgu.
Kõik läks ruttu, mulle tundus, et liiga ruttu. Sest juba pool kaheksa võisin ma veel vaevalt hingitseva raadiotelefoni kaudu Pärnu valimisstaapi teatada, et Ruhnus on kõik valijad oma kodanikukohuse täitnud.
Suur oli meie üllatus, kui kella kaheksastes Eesti Raadio uudistes kuulsime, et esimesena meie vabariigis lõpetati valimised Ruhnu saarel, kus valimiskomisjoni esimeheks on Sulev Mets.
Põhjust pidutsemiseks oli rohkem kui küll. Hääled lugesime üle ja koostasime valimisprotokollid juba enne lubatud kellaaega, sest siis pole õhtul hilja vaja kodust või peolt ära tulla. Külanõukogu tagatoas valimiskomisjoni liikmete ja agitaatorite peolaual oli meestele pudel valget viina, lahtilõigatud lihakonserv ja Sergei naise tehtud vinegret, naistele pudel magusat napsi ja mingi maius, millest rohkem pakkus neile küll huvi paras pakk punast loosungiriiet, mille nad sealsamas ära jagasid.
Valimistulemused teatasime Pärnu, nagu pidi, hilisõhtul: valimas käisid kõik, poolt kõik, vastu pole.

21 January 2011

Eile

Kaarel, Andres

Jutustusi kodumaa ajaloost VI - Sulev Mets

SUURIM SAAK STALINI SURMAPÄEVAL


Eriti selgelt on meeles üks jääleminek. See oli 5. märtsil. Õhtul leppisime kokku, et hommikul läheme. Vaatamata sellele, et üle suure Nõukogudemaa oli laotunud must mure, mis võis muutuda lohutamatuks leinaks niipea, kui kogu maailma tööinimeste armastatud juhi Jossif Stalini magamistoa uksel seisev vikatimees teeb need viimased loetud sammud. Ja just sel ööl ta need tegi. Varahommikul kuulsin raadiost tuntud Moskva diktori Levitani hauatagust häält, mis seda kinnitas.
Et kellelgi meist suure juhi vastu eriti sooje tundeid polnud, otsustasime teha endi jaoks tavalise merepäeva. Aga pean tunnistama, et ometi on see jäänud meelde rohkem kui teised.
Kui randa jõudsime, polnud päike veel tõusnud. Aga idakaares üha laiemalt leekima lööv koidupuna tõotas ilusat ilma – selget ja karget.
Tõusev päike leidis meid Greta madalikule kuhjunud jäämägede juurest. See tähendas, et olime saart ümbritsevalt püsijäält jõudnud triivjääle. Siin panime noorhüljeste kisa järgi maha kursi, mis aga sugugi ei tähendanud, et me seda mööda saime minna. Hülgemere meestel oli selle kohta oma ütlemine: triivjää on kut rahamaia naise meel, sap saa arugit, kui oled jäetud teiselepoole pragu, millest enam üle ep hüppa.
Salakaval on see avamere triivjää küll. Sa lähed ja ümberringi on kilomeetrite ulatuses kindel jalgealune. Ka ilm on ilus ja tuuletu. Ometi kuuled korraga selja taga raginat ja paukumist, ning näed, et seal, kust äsja tulid, on pragu, millest enam üle ei hüppa. Ei riski hüpata, sest all on sügavik. Seepärast kehtib hülgejääl vääramatu kord – üks meestest on alati julla lähedal, et lahtise vee taha jäänud merehädalistele appi minna.
Nii me seal läksime – jullat mööda jääd kaasa vedades, lahvandustest ja pragudest üle sõudes. Ikka sinnapoole, kust paistsid tormist kokku lükatud vaata et madalate majade kõrgused rüsijää kuhilad. Just sealsetes jääkoobastes toob hülgekari ilmale oma noore põlvkonna ja hoolitseb selle eest, kuni pojad oma kreemikasvalge kasuka hallikirju vastu vahetavad ja julgevad vette minna. Seal lähikonnas hoiab vana hüljes oma hammaste ja hingeõhuga lahti augu, kust mahub jääle käima, ja teised pisemad augud, kust hädakorral hingama tulles ainult nina välja pistab.
Järelikult olid need paigad kõige hülgerohkemad ja seda just noorte poegade poolest, kelle nahka peeti kõige hinnalisemaks.
Nii me siis võtsimegi ainult poegi, keda sealsamas nülgisime. Nahad tõstsime jullasse, lihakehad saatsime auku kaladele söödaks. Sel päeval saime minu mäletamist mööda kõige suurema saagi – kahekümne poja ringis. Meie julla poleks neid hülgeid tervetena ära kandnud, seda just lahvandustes, kus meil endil tuli paati ronida.
Vanemaid hülgeid me ei küttinud. Mina vist ainult ühe lasin, kes oli oma august piisavalt kaugele tulnud, kust haavatuna auku tagasi ronida enam ei jaksanud.
Üldse on suuri hülgeid kindlam püüda harpuuniga august. Et seda kirjeldada, tuleb mul rääkida sellisest hülgepüügiriistast nagu käks. See on mehest pisut pikem latt, mille ühes otsas on metallist teravik ja konks nagu pootshaagil. Jääl kõndides heidetakse seda oma jalge ette. Kui teravik jääst läbi läheb, tähendab see, et ei kanna meest peal. Konksu läheb vaja läbivajumise korral enda tervele jääle tirimiseks. Lati teine ots on peenelt ümar, kuhu saab suruda kidadega harpuuniotsmiku, millel nöör järel. Hülge suurele augule hingama tulles lüüakse talle harpuun kehasse ja solgutatakse nööri otsas kuni haavatud ja väsinud loom konksuga jääle tiritakse. Meie harpuuniga ühtki hüljest ei püüdnud
Kümneid kilomeetreid maha vantsinud ja jullat tirinud väsinud meestel oli saarele tagasitulek tõsine katsumus. Seda enam, et lahvandused,kust päeval läbi sõudsime, olid õhtuks noore jääga kaetud. Aga parajalt sellisega, mis aerutada ei andnud, kuid ka meest ei kandnud. Proovisime nii, et üks mees oli paadi ninas ja peksis käksiga teed lahti. Sellise vangitööga me kaugele ei jõudnud. Siis võtsime nõuks oodata, et õhtueelne krõbe külm jää tugevamaks teeks, mis üksteise järel paadi ees pikast nöörist kinni hoides roomavad mehed ja ka nende julla peal kannaks. Aega võttis, aga asja sai. Oli juba suur pime, kui me majaka tule kursil maale jõudsime.
Saagi jagasime alati võrdselt. Oma osa andsin rahvamaja noorikule, kes minu eest koolitunnid andis. Kui kasuka jagu täis sai, pihtis ta avameelselt, et ühe korra võiksin kindlasti veel ära käia, sest praegu jääb asi poolikuks - muhvi jagu on puudu.
Pole võimalik mitte märgata, kuidas elu Ruhnu saarel võtab kevadtalvel hülgepüügi aja saabudes teise ilme. Vaevalt jõuab levida perest peresse kuuldus, et keegi on lasknud esimese mustu, kui küla jääb vähegi sobiva mereilma korral meestest tühjaks. On ju juba ammu käidud rannas jää seisukorda uurimas ja mis siis nüüd veel kodus passida, kui keegi kasvõi ühegi juba saanud on.
Külas on kombeks, et esimesest saagist viiakse merevärsket ka kas naabriperele või mõnele heale tuttavale, kellel pole veel püügiõnne olnud. Kui esialgu tunned vürtsisegust ahjuliha lõhna mõne üksiku talu õuel, siis varsti, kui triivjää on toonud kohale poegivate hallhüljeste karjad ja liha laialt käes, saadab sind saarel hommikust õhtuni hülgelihale omane imal traani lõhn. Aga see ei saagi teisiti olla. Ehkki koju tuuakse taisemad tükid ja neid maitseainetega suupärasemaks proovitakse teha, jääb neile tugev traani lõhn ja maitse ikkagi juurde. Ei siin aita küüslauguga soolamine, suitsutamine ega kuivatamine. See lõhn võtab sind hommikul vastu kooli koridoris, sest hülgerasvaga on määritud laste välisjalanõud. Võtab vastu klassitoas, sest koolikotis on lõunaleivaga koos tükk hülgeliha. Tugev lõhn võtab sind vastu poes. Selle on toonud kaasa Hansu Jürka, kes kodus parajasti vaksapaksustest hülgetümpsi tükkidest sularasva välja ajab, mille siis hea raha eest Pärnu meestele maja värvimiseks maha müüb. Rannarahvale on ammu teada, et hülgerasvaga tehtud värv on värnitsa omast palju ilmakindlam.
Ei ole mõeldav, et poolteist aastat Ruhnul elanud inimene pole proovinud hülgeliha süüa. Seepärast on mult tihti küsitud, kuidas oli. Rohkem kui kusagil mujal sobib selle kohta ütlemine, et pole liha ega kala. Ehkki olen hülgeliha liua juures klaase kokku lüües seda mehist sakusmenti kiitnud, kippus mul sel puhul suu siiski sooja vett täis tulema.

20 January 2011

Kilinad-kulinad, naiste silmarõõm

Kõrgeks tõstetud kulmud ja küsimärgid suu asemel. Nii võiks lühidalt kokkuvõtta eilset ehete tegemis õhtut. Et aga tämmune pisiplastika naisukeste kõrvu ja kaela kaunistada võib siis sellega olid mehed üksmeelselt nõus. Naised olid omakorda meestega nõus.







Priit
Foto: Udo

Jutustusi kodumaa ajaloost V - Sulev Mets

IKKAGI VIIS KUUD JÄÄVANGIS


Tagantjärele tundub, et kõige rusuvam oli see talvele vastumineku aeg. Teadsime ju, et viimased kirjad ja ajalehed, viimase palgaraha enne pikka talvevaheaega toob postilaev suurelt maalt tavaliselt detsembri kuus. Järgmist võis oodata aprilli lõpul või mais. Vahepeal saadeti ainult äärmisel vajadusel Riiast jäämurdja. Seda mõne suurema õnnetuse või raske haiguse korral. Nii viidi minu saarel oleku ajal Riia haiglasse Rooslaidi Marina.
Aga ometi olid siin elanud ju läbi aegade mitmed inimpõlved. Ja kuuldavasti ikka rahulikult ja õnnelikult. Siinsed inimesed teadsid, milleks talv neid kohustab. Vanad ruhnulased võtsid talve muretult vastu, kui koju oli piisavalt varutud püssirohtu, soola ja lambiõli, veel parem, kui ka suhkrut ja viina, seda viimast nii punast kui valget, et oleks, mida võtta nii kurva meele kui kõhuvalu vastu.
Minu ajal meil seda muret enam ei olnud. Julgen öelda, et viiekümnendate aastate algul oli Ruhnu saar meie vabariigis üks toidu- ja esmatarbekaupadega paremini varustatud paiku. Kui isegi Tallinnas olid veel suhkru- ja saiasabad, oli Ruhnu inimestel võimalik poest võtta küll suhkrut ja saiajahu, liha- ja kalakonserve, sokke ja sooje saapaid, allapölve ja kubemeni ulatuvaid kummikuid. Viina lett lõi silmad kirjuks. Pudelitel nimetused, mida keel ei andnud välja öelda.
Millest küll see? Põhjuse sain teada Pärnu rajooni ametimeestelt. Neil oli õnnestunud Ruhnu jaoks rakendada mingeid üleliiduliselt kehtivaid eeskirju, kus määratleti kaugete ja eraldatud maakohtade eelisvarustamine erifondidest.
Eriti looka vajusid poeriiulid ja letid enne jõule, kui suurem laev tõi kohale talvevarud. Ruhnu elukorraldust vähe tundev inimene nagu minagi siis veel olin, võis küsida, et mis sellest kõigest kasu on, kui raha pole, kui seda kuni kevadeni kätte ei saa. Asi kujunes lihtsamast lihtsamaks. Kui meri kinni läks, pani kaupmees Põllu Albert kassasahtlisse vihiku, kus igal palka saaval inimesel oli oma lehekülg, kuhu Albert või tema noor naine Nadežda panid kirja kõik, mida poest võtsid. Et küll kevadel, kui meri jälle lahti läheb, jõuab maksta. Nii muretut elu, et mine poodi ja muudkui võta ilma rahata, pole mul terve elu jooksul rohkem olnud.
Talv, mida ma varem väheke pelgasin, kujunes arvatust hoopis tegusamaks ja lõbusamaks. Kui jõulud ja uusaasta, vaatamata kehtivale riigikorrale, olid saarel maksvate tavade ja kommete järgi peetud, hakkasime tegema ettevalmistusi hülgepüügiks. Kõigepealt panime kokku asjaarmastajate neljamehelise püügikamba, kellel pole riigi ees mingeid kohustusi, nagu oli riiklikke püügivahendeid kasutavatel kutselistel kaluritel. Sinna kampa kuulusid peale minu ja Leevi veel kaupmees Albert ja Rinksu kalakokkuostupunkti juhataja Ausi Teodor. Kõik neli Saaremaa mehed.
Ka Teodor Aus oli mees, kes saatuse sunnil Ruhnus paremaid aegu ootas. Pärit oli ta minu lapsepõlvekodu lähedalt Möldri külast, kus ta koos ema ja vanema vennaga 1941. aasta juunis kuueteistaastase noorukina Venemaale küüditati. Vend hukati, ema suri. Teodori päästis see, et ta veel alaealise poisina 1942. aastal pääses Siberis loodud Eesti rahvuskorpusesse, kelle sõjatee ta algusest lõpuni kaasa tegi. Tulnud sõja lõppedes tagasi kodukohta, hakkasid julgeolekuorganid teda kimbutama. Kui talle järele tuldi, sattusid viijad segadusse – nendega tuli kaasa noormees, rind täis lahinguordeneid ja medaleid. Seekord lasti ta küll tagasi, aga rahule ei jäetud. Nii siis osutus talle sobivamaks elukohaks Ruhnu.
Et olla hülgepüügil täiesti sõltumata mehed, otsustasime jaanuari kuu jooksul ehitada endale ise julla – kerge puupaadi, millel jääl liikumiseks jalased all. Mis see meil siis teha on ? Rehkendasime nii, et kui meil külas tegid kaks meest kahe päevaga valmis kahelt poolt hööveldatud laudadest ning treitud jalgade ja kuue käepidemega puusärgi, siis neli meest peaksid pisikese kolmemeetrise puupaadiga kuu jooksul küll toime tulema.
Seal me siis mõõtsime ja rehkendasime, saagisime ja hööveldasime, painutasime ja koolutasime ning valmis selle tegime. Isegi nii palju enne püügi algust, et jõudsime sooja puutõrvaga üle tõmmata, ka aerud ja pingid sisse teha.
1953. aasta talv oli hülgepüügiks soodne. Kõva külm tegi korraliku jää, mille torm varakult triivima murdis. Just sellisele hülged poegima tulid. Varahommikuti kostis randa kätte inimlaste kilkamist-karjumist meenutav hülgepoegade kisa.
Arvan, et eriline oli see talv Ruhnu meestele selle poolest, et üle hulga aja saadi hülgejääle minna tõeliste vintpüssidega. Nagu eespool juttu oli, tuli mul eeskirjade kohaselt püssid välja jagada hommikul ja panna tagasi raudkappi õhtul. See aga tähendanuks, et hülgejahiks jääb ainult pisut keskpäevast aega. Nii ma siis andsin neile püssid koju kogu hülgepüügi ajaks, see oli veebruari keskelt märtsi lõpuni. Vähimagi lohakuse või asjata paugutamise korral lubasin ära korjata ja kappi panna.
Mitu korda meie kamp väljas käis, ei mäleta. Seda aga küll, et päris ilma me kunagi tagasi ei tulnud.

19 January 2011

Jutustusi kodumaa ajaloost IV - Sulev Mets

MEELDEJÄÄV MIHKLIPÄEV


Peagi sai mulle selgeks Ruhnu naiste arusaam, et üks õige mees peab tulema toime kõigi töödega, mis jumalast tema peale pandud. Küllap kehtis sama ka naiste kohta. Ega eluga muust maailmast nii eraldatud paigas teisiti toime ei tulekski. Erinevaid meistrimehi polnud seal ju kusagilt võtta.
Teadsin saarel vaid üht tõelist spetsialisti. See oli juba elatunud sepp Juksi Juhan. Mees, kes Kuressaares sepa ametit pidades meeleheaks toodud pudelite mõjul sedavõrd suureks viinasõbraks oli saanud, et jõi maha sepikoja ja korterist kõik, mis seina küljest lahti käis, ning siis Ruhnust kergemat elu otsima tuli. Siin ta nüüd elas koos oma suure hundikoeraga sepikoja kõrval tillukeses majas ja tegi sel määral sepatööd, et mõlemal äraelamiseks vajalikku ninaesist jätkus.
Oli see Juhani elu mis oli, aga ühes oli ta väga täpne: oma töös pidas ta rangelt kinni, ma ütleks, riiklikult kehtestatud hindadest. Nii maksis pussitera tagumine asuniku, adratera sai kätte poole liitri hinnaga, sahavanda eest tuli juba välja käia pooliku ja asuniku hind kokku. Viina hinna muutumine, mida tol ajal väga tihti ette tuli, väljendus väga täpselt Juhani sepatöö hindades.
Üsna ootamatult saime me Leeviga just mihklipäeval teada, et olime koolimaja naiste poolt arvatud nende õigete meeste hulka, kes kõigi töödega toime tulevad. Aga seda üsna karmil moel.
Kui me lõuna paiku koolimaja juurde jõudsime, et kiiruga midagi põske pista ja see ilus päev rannaroostikus, jahipüss süles, õhtule istuda, saime teada, et naised ühest talust küla teisest otsast käinud meid mõlemaid endale appi palumas. Ja kujutage vaid ette - siga tapma! Sest mihklipäev ju selleks tööks see kõige õigem aeg olevat, külameestel aga praeguste kenade siiailmadega merel tegemist. Ja ega nad meid muidu taha, käntsakas värsket liha kulub igaühel ära.
Koolimaja naised lubanud meid kohe, kui koju tuleme, sinna saata. Nemad mingu aga rahulikult ja pangu karvavõtu veed tulele.
Üks oli kohe selge – sellest me ei pääse. Asja tegi aga murelikuks see, et kumbki meist polnud elu jooksul siga tapnud, isegi mitte selle juures olnud. Ja küsida polnud kelleltki. Ainult mitmesuguseid lugusid olime sellest vastikust tööst kuulnud, üks hirmsam kui teine. Neid me siis nüüd arutasime, kui me läbi küla läksime, minul suur koolimaja puukuurist võetud lömmitaotud silmaga kirves õlal, Leevil pikk hülgepuss rihma vahel. Tema teadis kinnitada, et vihaleaetud siga tuleb kallale küll. Mul oli muidugi paras aeg meelde tuletada, kuidas meie kandis surmahirmus siga ühel lihunikul mõlemad sääreluud nagu makaronid pooleks hammustas. Et täna midagi nii hirmsat ei juhtuks, pidin mina kui suuremat kaalu mees seale kirve silmaga sellise matsu pähe andma, et see pikali kukuks ja Leevi talle oma pussiga kallale saaks.
Kui kohale jõudsime, oli karvavõtuvesi juba kuum. Noorem naine käis jooksujalu veel lauda juures ja tõi verenõu kaseraaksetega, millega pidime võtmisel verd liigutama, et see klompi ei tõmbuks.
Kui maja juures kõik uksed-aknad kinni olid, et seakisa tuppa ei kostaks, võisime alata.
Poolhämaras avaras laudas, pooli sääri vedelas sõnnikus hiilisime vastasseina äärest meile vastu jõllitavale seamürakale selja taha. Mina kui lööja ees ja Leevi kui torkaja järel. Parajal kaugusel jäime ootama, et siga oma pea kenasti paigal hoiaks ja löök ikka otse lagipähe läheks. Võttis aega, kuni ... nii...nüüd! Vaevalt jõudsin veel näha, et sinna, kuhu vaja, see hoop küll ei läinud. Hoopis kõrva pihta. Siis mattus kõik
mööda lauta ringi tormava sea poolt õhku pekstud sõnnikupilve. Peas välgatas mõte – kui need loomad üldse kallale tulevad siis nüüd küll. Elu nimel olin kolme sammuga uksest väljas ja lõin selle kinni. Alles siis kui olin silmaaugud sõnnikust tühjaks rookinud, nägin, et ühes jalas oli mul vaid sokk. Kummiku oli sõnnik jalast ära kiskunud. Ja siis korraga tuli meelde: “Kurat! Leevi on ju alles laudas.” Ettevaatlikult paotasin ust, et siga selle vahelt välja ei tormaks. Vastasel juhul oleme tast ilma, sest otse lauda tagant algas ürgmets, kust siga ei leiaks enam meie ega perenaised.
Lauda hämarusest vaatas mulle vastu kaks paari silmavalgeid, Leevi ja sea omad. Kõik see värk tegi mind niivõrd tigedaks ja üleni seasitane Leevi niivõrd kurvaks, et märgates kirvest oma käes, tormasin sellega seale kallale. Tagusin, kuni ta maha vajus. Igaks juhuks olin kõhuli peal, kuni Leevi tal elu välja torkas. Vere- võtmisest ei tulnud midagi välja, sest nõu koos raaksetega oli kadunud
Sääriku sain kätte, sest koju minnes oli see mul ju jalas. Mis seast edasi sai, kes karva võttis ja looma lahti lõikas, seda nii paljude aastate tagant enam ei mäleta. Seda aga küll, et koju tulime ilma lihata. Ja ka seda, et juhtus see mida olime kartnud. Külas levis kuuldus, et koolimaja mehed pidid meesteta peredes hea meelega sigu tapmas käima. Üsna ilma tasuta. Kuidas me sellest pääsesime, isegi niipaljude aastate pärast lihtsalt ei sobi rääkida.

18 January 2011

Jutustusi kodumaa ajaloost III - Sulev Mets

ELU VÕTTIS ILMET


Minu mäletamist mööda elas pärast suurt sõda, seega möödunud sajandi keskpaiku Ruhnus veel üle 300 inimese. Lapsi oli kohalikus seitsmeklassilises koolis paarkümmend ja õpetajaid nende jaoks kolm. Pastoraadihoones oli ruumi piisavalt. Klassitube oli kaks. Ühte, pisut suuremasse, mahtusid klassid esimesest neljandani ja teise viiendast seitsmendani. Kolmandat, kõige suuremat ruumi kutsuti saaliks, seal peeti võimlemis- ja laulutunnid, ka kooli- ja külapeod. Maja teises otsas, pastori kunagistest eluruumidest oli üks õpetajate toaks ja ülejäänud koolijuhataja korteriks.
Õppeained ja tunnid olid vanemad naisõpetajad jaganud oma meele järgi. Mulle kui algajale oli jäetud vähem, muidugi ka tülikamad ja madalamalt tasustatud. Aga väga vahvad olid need tolleaegsed Pärnu haridusametnikud küll. Tabades ära, millega tegu, ajasid nad asja õigeks. Kui esimesed palgarahad mere tagant kätte tulid, selgus, et minu palk oli teiste omast vaata et sutsu suuremgi. Nad olid mulle kui kõige nooremale lisanud mingi pioneerijuhi tasu, ehkki koolis polnud ühtki pioneeri.
Hakkasin andma vene keelt, ajalugu, laulmist ja poistele kehalist kasvatust.
Mäletan, kui tuttav oli see tootsikoolilik aura, mis mind seal vastu võttis. Tuttav sellest ammusest ajast, kui ma ise Lõmala mõisa vanas härrastemajas oma kooliteed alustasin. Ja lapsed! Kui vahetud ja otsekohesed, suure tsivilatsiooni mõjudest rikkumata nad seal saarel olid! Paljus just sellised, nagu jumal nad loonud oli. Otsustage ise.
Pidasime seekord laulutundi klassis. Kirjutasime tahvlilt maha uute laulude sõnu. Pikkamööda, et kõik, ka kõige nooremad, kenasti järele jõuaksid. Siis näen, et väike esimese klassi Liisi, pasteldest pearätikuni kihnu rahvariides, nügib pingi vahelt püsti ja hakkab klassist välja minema. Minu küsimuse peale, et kuhu nüüd, jääb ta uksel seisma, heidab oma suurtest meresinistest silmadest mulle tema meelest nii tobeda küsimuse peale imestava pilgu ja teatab siis selgel häälel, et “mia lähe kusõle”.
Ei ühtki naeruturtsatust klassis. Kobisen midagi, et nojah, siis muidugi, ning teen kirjatöös vaheaja, kuni Liisi ära käib.
Sellise koolitöö koormuse juures, nagu see minul oli, jäi piisavalt aega meelepäraseks kõrvaltegevuseks. Käisin kohalike meestega kalal. Ruhnu veed olid sügisel sedavõrd siiarikkad, et meelitasid sinna rändpüügile kalamehi nii Pärnu- kui Saaremaa randadelt. Minu lõunakoka, kahe koolipoisi ema Normani Liisi toidulaual oli sügiskuudel kõige sagedasemaks roaks just väga mitmel viisil tehtud siig. Soolatud ja praetud siiga ning soola, sibula ja pipraga sissetehtud siiamarja oli mul toa akna vahelt külmast alati võtta.
Et head kala oli niigi priipärast, otsustasime Leeviga, tollesama klassivennaga, kelle soovitusel ma Ruhnu tulin ja kes nüüd siin ilmajaamas tööl oli, vahelduseks jahimeesteks hakata. Pardijaht rannaroostikus tundus kalapüügist põnevam. Ja ilmselt oli põnev ka koolimaja köögi praeahjus tehtud pardiprae ühissöömine. Välja arvatud see üks kord, mis meie püüdlustes pidi kujunema eriti pidulikuks, aga ometi läks sõna otseses mõttes aiataha.
Nii suurt parti, nagu tookord koju tõime, polnud me enne näinud , veelvähem lasknud. Andis käe otsas koju tassida. Ja seda valmistati ette moorimiseks hoolikamalt, kui ühtki eelmist, sest selle suurus oli lubanud pidulikule õhtusöögile kutsuda senisest rohkem inimesi. Küll seda leotati ja määriti, toodi targemate perenaiste käest juurde maitseaineid, mida vanad kokaraamatud soovitasid. Paar päeva oli koolimaja nii mõnusaid lõhnu täis, et ajas ka lapsed ärevile.
Kui pruunide ahjukartulitega pärjatud part lauale toodi ja meie Leeviga kiidusõnad ära kuulanud olime, asuti toidu juurde. Igaühele lõigati sealt, kust keegi soovis. Aga mis see siis nüüd oli? Kui esimesed külalised oma esimesed suutäied nagu käsu peale kööki ämbrisse viinud olid, muutus lauaseltskond ettevaatlikuks. Küll võeti viina ja loodeti, et see teeb asja paremaks. Nende hulgas ka meie Leeviga. Ometi käisime me viinast hoolimata kõik köögis ämbri juures ära. Proovi kuidas tahad, aga meie poolt pardiks peetud ning nii hoole ja armastusega valmistatud salapärane mereelukas lihtsalt süüa ei sündinud. Traani maitse oli hülgelihast, mida olime ju söönud, hoopis tugevam. Seda kinnitas ka kooliteenija koer, kes muidu hülgeliha sõi, kuid meie pakutud pardist urisedes eemale läks ja kahel päeval koolimaja juurde ei tulnud. Nii tuligi mul hommikul oma part koolimaja taha võpsikusse viia. Aga ega pidu pidamata jäänud. Viin võeti seekord parema jahiõnne ootuses ja lootuses moosiveega ära.
See võis olla oktoobrikuu keskpaiku, kui külanõukogu ainus allesjäänud ametnik koristaja Liide tuli koolimajja ja tõi mulle sõna, et tuleksin külanõukogusse ja helistaksin sealt raadiotelefonil Pärnu talle antud numbril.
Kui nii, siis nii. Läksin kohe Liidega kaasa. Mäletatavasti vöttis minu kõne Pärnus vastu tolleaegne rajooni täitevkomitee esimees Kallaste. Mind kõnetati kui ammust tuttavat, ikka sina peal, nagu vanema põlvkonna ülemustel kombeks. Jutt oli lühike ja ega ma raadiotelefoni patareide tõttu pikalt rääkida poleks saanudki. Sain teada, et mind kavatseti panna Ruhnu külanõukogu esimeheks, milleks mul tuli järgmise postilaevaga Pärnu minna. Jõudsin veel öelda, et võibolla hakkan ainult siis, kui seda ametit koolitöö kõrvalt pidada saab.
Pärnus võttis mind vastu sama Kallaste. Väga ladna käitumisega, kaugelt üle saja kilo keskealine mees. Kätles ja patsutas, nagu oleksime kogu pika sõja samas kaevikus olnud. Arvas, et ega mul midagi suurt teha pole, ainult et üks selline mees peab seal olema. Oma nõusoleku üheks tingimuseks seadsin selle, et Ruhnu mehed saaksid hülgejahiks korralikuks vintpüssid. Lubas asja ajada. Ja ajaski. Enne kui meri jäässe läks, toodi Ruhnu kümmekond vene karabiini, padrunikastid ja raudkapp nende hoidmiseks. Kapi võti pandi külanõukogu seifi.
Nii oli 1952. aasta lõpuks Ruhnus kujunenud olukord, kus minu käsutada olid saarel kõige suuremad relvajõud. Iga hetk võisin panna püssi alla kümme meest, mis oli majaka juures paiknevast punamadruste salgast kahe mehe võrra rohkem.

Käsitöökursus

Selle kolmapäeva õhtul kell 19 rahvamajas õpetab Taavi käsitööehteid voolima ja valmistama.
Kaasa võtta voolimisalus ja ümmargune pulk või midagi sellist (sobib ka näiteks pikem markervildikas).
PS. Materjali saab osta kohapealt.

17 January 2011

Jutustusi kodamaa ajaloost II - Sulev Mets

KAS SELLIST OMA SAART OLIN OTSINUD ?


Igatsevatest tunnetest tiine laul sõudmisest ääretul merel ja oma saare otsimisest on mind pika elu jooksul lubanud endalt korduvalt küsida, kas sellist oma saart olen otsinud. Küllap midagi taolist küsisin ka Ruhnu jõudes.
Paljukest ma varem Ruhnu saarest üldse teadsin? Seda küll, et seal elas ammustest aegadest oma emamaast Rootsist lahku löönud rahvakild, kes muust maailmast eraldatuse tõttu oli minetanud oma emakeele ja kõneles täiesti enda loodud Ruhnu keelt. Ehkki koolitöö käis rootsi keeles. Siinkohal tuleb meelde põlise ruhnulase Normani Sandri ütlemine: “Mul elab siin ilmas ja ei räägib ükski see päris keel.” Ta pidas silmas nii rootsi kui eesti keelt. Läbi sajandite meie päevini välja kanti seal oma rahvariideid, peeti kinni oma elutavadest, kombetalitustest ja uskumustest. Ka kroonuteenistuse tegid Ruhnu noormehed läbi kodusaarel tuletorni juures. Nii oli neile lubanud saart külastanud Eesti esimene president Konstatin Päts.
Seepärast on ka mõistetav, millist vastuseisu leidsid nõukogude võimu esimesel aastal kehtestatud karmid käsud ja korraldused. Kas või see, et meeste kõige tähtsamad tööriistad – hülgepüssid - tuli ära anda. Seda muidugi ei tehtud. Need peideti ära ja kui saksa väed 1941. aasta suvel Pärnuni jõudsid, võeti nende relvade abil tuletorni juures elanud punamadrustelt võim üle. Kuuldavasti koheldi neid küllaltki karmilt: kes vastu hakkas, lasti maha, muist saadeti paadis avamerele. Öeldut kinnitab see, et minu saarel oleku aegu majaka juures aiamaad harides tõi ader koos inimjäänustega mullast välja punalaevastiklase vöörihma ja saapad.
Kuid võim võeti üle liiga vara. Saaremaa oli ju alles punaväe käes, kelles Ruhnu majaka väljalangemine sõjaväe sidesüsteemist tekitas tõsiseid kahtlusi. Asja uurima ja korda looma saadeti sadade punaväelaste ja hävituspataljonlastega mehitatud sõjalaevad. Saar kammiti läbi ja suuremateks süüdlasteks peetud mehed toodi Saaremaale, kus nad hukati.
1944. aasta sügisel, enne punaväe Eestisse tagasi jõudmist, viis Rootsi valitsus kokkuleppel Saksamaaga siinsed rannarootslased, sealhulgas ka ruhnulased, Rootsi. Maha jäi vaid kaks põlist ruhnulast: Peeter Rooslaid ja Sander Norman.Küllap mõjutasid neid selleks nende kihnlastest naised. Asemele tulid inimesed, kellel kodud sõjas hävinud või elu mujal muidu kitsaks jäänud. Peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Siin leidsid nad eest korralikud elumajad, vilja täis salved ja kariloomad koos talvise söödavaruga.
See oli kõik, mida ma Rinksu paadisadamas maale astudes oma uuest kodusaarest teadsin. Aga mitte veel kõik. Kindlasti teadsin ka seda, et sellist oma saart polnud ma mind ees ootaval elumerel küll soovinud leida. See pidi olema midagi hoopis rohkemat. Teadsin, et siin olen ainult ajutiselt – kuni ajad muutuvad.
Uuele kooliõpetajale oli sadamasse vastu saadetud suur kahehobuse vanker kahe kihnu riides noorikuga kutsaripukis. Ikka mõttega, et mehe kogu elamiseks vajalik kraam kenasti ära mahuks. Suur oli tassimist ootavate noorikute imestus, kui mul oli vankrile tõsta ainult üks kõhnuke komps elamiseks kõige hädavajalikumaga. Rahustasin nad maha, et pikk sügis ees, küll jõuab järele tuua, kui eluase rohkem sisse
seatud.
Tee sadamast külasse viis läbi liivaluidetel kõrguva põlismetsa. Puud suured ja sihvakad kui tõelised mastimännid ulatumas otse taevasse, alt annab vaevalt sülega ümbert kinni võtta. Metsa all sõnajalad rindu.
Naised olid jutukad, laulev kihnukeelne jutuvada saatis mind kogu teekonnal külani. Kahju ainult, et paljust aru ei saanud. Lubasin, et õpin lastega suheldes selle keele selgeks.
Otse ootamatult lõppesid luited ja mets, ning kohe olimegi külas. Taluhooned kobaras koos, uued skandinaavia tüüpi punast värvi valgete piirlaudadega elumajad kõrvuti jämedatest ümarpalkidest selleks ajaks juba oma paarsada aastat vanade rehielamutega. Tüüpiline sumbküla, kus igaühele on keegi üleaedseks. Kõige selle üle troonimas külaserval künkal uhke raudkivist hoone, Ruhnu Magdaleena koguduse 1912. aastal ehitatud kirik. Tõeline uunikum on selle kõrval säilinud vana kirik, meie vabariigi vanim puitehitis aastast 1643. Vastupidav puitmatejal peab olema see Ruhnu metsa mänd, kui ehitamise ajast pärinevad veel altar, kantsel ja pingistik, mille otsalaudadele on lõigatud peremärke ja muid sümboolseid kujutisi.
Koolimajaks oli endine pastoraadihoone küla ühes otsas. Kui naised teada said, et minu eluasemeks on arvatud tühi tuba pastoraadi pööningul, olid nad agarad seda mõtet maha laitma: kõik, kes seal on proovinud elada, on pidanud jalga laskma. Pastorite vaimude öised kummitamised tegevat elamise võimatuks. Seletasin, et otsustan siiski proovida. Olen ju selles eas noormees, kellele igasugune elukogemus kulub marjaks ära.
Minul osutus elamine selles toas võimatuks mitte kummituste, vaid korralageduse tõttu. Kõigepealt tuli tuba risust ja rämpsust tühjaks teha ning mingisugunegi ahi sisse ehitada. Need saidki saarel minu esimesteks töödeks. Elama hakkasin ajutiselt tühjas velskeripunktis, kust eelmine velsker oli läinud ja kuhu uus polnud veel tulnud.
Uskuge või mitte, et viimastel koolivabadel päevadel võtsin ma kolhoosist hobuse, millega tõin saviaugust head sinakat hundisavi ja metsaveerelt parajalt sõredat ahjuliiva. Ning mõne päevaga, millele võtsin lisa öödest lambivalgel, kerkis tuppa ahi, mis veel hulk aastaid hiljem Ruhnut külastades seal pööningutoas pruuni põrandavärviga üle võõbatuna mu elu esimest pottsepatööd meelde tuletas.
Küllap oleksin koolimajja kolinud varem, kui külainimesed poleks mind keelitanud velskeripunkti jääma seniks, kuni uus tohter tuleb. Ikkagi inimene kohal, kelle käest nõu ja abi saab. Nii ma siis olin ennelõunal koolis ja õhtupoolikul võtsin hädalisi jutule. Ühele andsin palaviku ja teisele kõhuvalu vastu tablette, kolmandale määrisin halvaks läinud haava peale višnevski salvi ja neljandale paise või punni peale briljantrohelist. Ikka seda rohtu, mida mulle endale oli kunagi pandud või millest ma kindlalt teadsin, et see asja hullemaks ei tee. Tuleb meelde, et üks iganes krutskeid täis külatüdruk Polli Liine pakkus mulle isegi võimalust keelega puru silmast välja võtta.
Keerulisem oli lugu kunagise salapiirituse vedaja Hansu Jürkaga, kes julgustuseks vindiseks võetud peaga tuli hammast välja tõmbama. Minu seletus, et ega ma päris hambaarst pole ja üldse seda tööd elus vähe teinud olen, ei lugenud talle midagi. Muud kui tõmmaku aga välja. Panin mehe siis akna alla suu vastu päikest lahti istuma. Vaatasin, et olgugi tegu suure lõuahambaga, välja kisun ma ta küll, kui mees ise välja kannatab. Tuimestusest ma suuremat juttu ei teinud. Ma polnud elus kunagi kedagi süstinud, isegi seda mitte pealt vaadanud. Mainisin vaid niipalju, et eks teeme ikka tuimestuseta, sest see pisike valu, mis tõmbamisel korraks läbi käib, pole selle vastu midagi, mis siis tunned, kui tuimestus mööda hakkab minema. Jürka oli nõus. Ja nii me selle töö ette võtsime. Möllu oli rohkem kui arvata võis. Mina sikutasin kuidas suutsin ja Jürka röökis nagu jaksas. Aga ma lihtsalt ei jätnud enne, kui kätte sain. Jürka esimesed sõnad olid:”Kurat, püksi tuli, pane vähemalt veri seisma.” Ega ma muud teha mõistnud, kui kastsin vatitopi piiritusepudelisse ja pistsin verisesse auku. Jürka röögatas jälle ja kinnitas, et uuesti tuli püksi. Mangus mult midagi mis valu vähemaks võtaks. No mida ma oskan panna? Siis tundsin ära tuttava sildiga kollase salvi. Kui seda mulle silma võis panna, pidi see üsna süütu olema ja ka suhu sobima. Määrisin vati sellega kokku ja pistsin auku. Jürka kinnitas, et valu andiski järele.
Uni öösel oli rahutu. Mis siis, kui keegi tuleb veel pimesoolt lõikama või sünnitama? Õnneks laabus kõik hästi. Varsti ühel päeval koolist tulles tuli mulle uksel vastu valges kitlis minust vaata et veel noorem naine. Ja pean ütlema, et ohtlikult kena.
Kui juba samal õhtul anti mõista, et ega mul polegi vaja nii kohe ära kolida, oli mulle selge, et Sulev-poiss, kui tahad vaba mees olla, tee võimalikult kohe tuli oma uude ahju ja tunne elust mõnu.

16 January 2011

Jutustusi kodumaa ajaloost I - 1952 - Sulev Mets

Neil päevil õnnestus mul Kuressaares külastada soliidses eas härrasmeest - Sulev Metsa, kes nooruspõlves Ruhnus kooliõpetaja ametit pidanud. Õpetanud nii Mitjat, Normani kui teisi selle aja koolilapsi. Tema mälestused tollest ajast ilmusid eelmisel aastal Meie Maa nädalalugudes. Kuna minu teada seda lehte keegi Ruhnus ei telli ja ka internetiversioonis pole nädalalisa olemas, küsisin tekstifaili blogis avaldamiseks. Avaldame need teksti pikkuse tõttu jupiti. Mälestused ilmuvad loodetavasti varsti ka raamatuna, Eesti Keele Sihtasutuse kirjastuses. Hilisemas elus on Sulev Mets töötanud ajakirjanikuna, olles nii Rahva Hääle tegevtoimetaja kui Eesti Raadio peatoimetaja.

Kaarel


POLIITILISTES TÕMBETUULTES

Viiekümnendate aastate algul, pärast kurikuulsat EKP Keskkomitee Vlll pleenumit, kui Moskva karmil käsul vahetati välja vabariigi kõrgem juhtkond, algas eesti rahvale järjekordne raske periood.Ülevalt alla välja käivitus poliitiline nõiajaht, mis pidi sillutama tee eesti rahva lahustamiseks nõokogudemaa rahvaste suures sulatuskatlas.Taas tõsteti ausse Stalini seisukoht, et sotsialismi edusammudega karmistub ka klassivõitlus. Kõige ohtlikumaks nähtuseks kuulutati rahvustunne, eestlus, tolleaegses poliitilises kõnepruugis kodanlik natsionalism.Kogu ühiskondlik poliitiline elu korraldati Venemaa malli järgi: Eestis moodustati kolm oblastit, maakondade asemele rajoonid. Saare maakonna ajalehest “Saarte Hääl” sai Kingissepa rajooni ajaleht “Kommunismi Ehitaja”.
Poliitilise tagakiusamise kihk ulatus ka meie toimetusse. Esimesena saadeti ära Valdur Lulla, kelle vanemad olid 1941. aastal Venemaale küüditatud. Peagi jõudis järg minuni, kui mulle tehti selgeks, et noormees, kelle isa viimasel sõjasuvel Narva jõel pealetungiva punaväega lahinguid lõi, nii tähtsasse ideoloogiaasutusse nagu toimetus tööle ei sobi.Pealegi püüti mind siduda mingi nõukogudevastase õpilasorganisatsiooniga keskkooli päevilt, mis lõikas lõplikult läbi ka edasiõppimise võimaluse. Asi oli kujunenud selliseks, et elukogenenumad kolleegid soovitasid mul avalikust elust võimalikult kõrvale tõmbuda.
Mida peale hakata? Kõige tõenäolisem oli vähemalt kolmeaastane armeeteenistus mõnes tööpataljonis Kaug-Põhjas, kuhu minusuguste soovitustega noorsõdurid tol ajal armee poliit- ja julgeolekuorganite nõudmisel saadeti.
Lahendus oli üsna ootamatu. Suvel kohtasin linnas klassivenda keskkoolist Leevi Veskist, kes minu teada oli isa arreteerimise tõttu poliitilise pagulasena kooliõpetajaks Ruhnu saarel.Temal olla võimalus minna seal huvitavamale tööle ilmajaama, kui ainult kooli kedagi asemele saaks. Leppisime kokku, et proovin.Kuna Ruhnu saar oli vahepeal Saaremaa koosseisust Pärnu alla arvatud, tuli mul kaupa tegema minna Pärnu. Ja kujutage vaid ette, millist headmeelt ma sealsetele haridusosakonna töötajatele tegin. Neil mure, kust sellist inimest leida, kes tsiviliseeritud maailmast nii eraldatud paika nõus minema. Ja korraga tuleb tolle aja kohta sobiva haridusega noormees end ise pakkuma. Aga mul ju sobivamat valikut polnud.
Nii ma siis seisin 1952. aasta augustis ühel tuulisel õhtupoolikul Tori kalasadamas, et võtta ette merereis mulle seni täiesti tundmatule maalapile keset Riia lahte.Ja seda tavalisel üsna pisikesel lahtisel kalapaadil, millega saarele paar korda kuus posti viidi ning kuhu vajadusel ka kaks-kolm reisijat kaasa võeti. Seekord olid nendeks Ruhnus mõnda aega külanõukogu esimehe ametit pidanud Reet Kipper, meheliku väljanägemise ja karmi käitumisega keskealine naine, kes kolhoosi esimeeste ja raamatupidajate hirmuks oli lubatud lähemal ajal Saaremaale tagasi tööle tuua. Korra loomiseks noorte kolhooside arvepidamises. Tema kui ülimalt range revidendi kohta käis kuulujutt, et majandisse tulles tõmbas ta ükskõik millisele arveraamatule rasvase kriipsu alla ja kõigepealt liitis kokku järjekorranumbrid. Et kui juba kokkuvõte, siis olgu põhjalik.
Teiseks reisijaks olin mina, uus kooliõpetaja, noor mees, kes esmakordselt elus iseseisvalt oma sammud suurde maailma seadis.
Neljandaks hingeliseks paadis oli koer, keda paadimees naise vastuseisust hoolimata kavatses koju viia.
Nii me seal siis olime ja ootasime. Et tuul vastu õhtut rahuneks ja saaksime vähemalt Abrukale sõita. See meil ka õnnestus. Öömaja anti ühe talu elubel heintel, kust siis hommikupoole ööd tuule vaibudes oma teekonda jätkasime.
Öeldakse, et sügisesel ööl või ilmal on üheksa poega. Nii oli ka seekord. Kui kottpimedas merele läksime, polnud tuult tühjagi, laine lihtsalt ei olnud jõudnud eelmisest päevast veel maha käia. Aga sedamööda kuidas päev võimust võttis, sai ka tuul jaksu juurde. Loodepagid ajasid mere uuesti vihale, panid paadi parajalt längerdama. See tähendas, et meil tuli üle elada vähemalt oma kaheksa tundi parajalt tormist merd. Mõistagi pani see reisiseltskonna meretaluvuse tõsisele proovile.
Esimesena jäi merehaigeks koer, kes võttis enda alla paadi esiosa ja hammustas igaüht,keda oma oheliku otsast ulatas. Seejärel murdis vetejumal maha Reeda ja seda nii ootamatult, et esimesed suutäied tulid tal sülle enne, kui jõudis üle tuulepealse parda koogutada, kust üheksas laine ta läbimärjana paati pikali viskas. Rohkem polnud tast tõusjat. Paadimehe karmil käsul võttis ta Kuressaarest ostetud uuelt viltsaapalt kalossi, mida siis kuni Ruhnu jõudmiseni oksekulbina kasutas.Paadi esiosa koera, keskpaik öökiva Reeda jaoks, nii pidime me paadimehega kahekesi end tahapoole mootori kõrvale ära mahutama.
Andis oodata, kuni pliiatsina peenike majakapulk silmapiirile kerkis, märkides paika, kuhu ma mingi aja oma noorusest matma pidin. Tundsin, kuidas kusagil sisimas pitsitas. Kuigi pidasin end täismeheks, kes kunagi enam ei nuta, sain ma seal paadipäras seljataha jäänud vetevälja silmitsedes tüki targemaks – sain salamisi teada, et pisar poisiohtu nooruki põsel on lapse omaga ühte mekki, mereveega sama maitset, sihuke õige sutsu soolane, aga ometi kibe.

Alati säravsilmsele Ailile!

ÕNNE JA PALJU ILUSAT SÜNNIPÄEVAKS!

15 January 2011

Külmsuitsuahi

Järjekordne maailmaime on sündinud - kohalik mehaanikute brigaad koosseisus Udu ja Andres valmistas vanast (aga siiski töötavast) külmkapist ja veel paarist vidinast külmsuitsuahju. Nüüd pole muud kui asi järele proovida.

Kaarel

Talvitujad

Kaks kormoranipoissi on see aasta meile talvituma jäänud.

Kaarel

14 January 2011

Annedele!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, ARMSAD MEIE SAARE ANNED!

11 January 2011

Palju õnne sünnipäevaks, Ariin

Poeinventar

Väikese maapoe inventar: jupp letti, paar riiulit, võlaraamat..

Kaarel

10 January 2011

Tööd alustab "Andrus Rebase" rubriik

"Kurat, kui uudiseid ei ole, siis kirjutagegi nii, et uudiseid ei ole!", kurjustas Andrus aastaraamatu peol Pärnu kõrtsus Postipoiss. Meest sõnast, härga sarvest. Ei ole uudiseid, Andrus, ei ole. (Tegelikult on küll aga rääkida ei saa, kui Helga Pärnu tagasi jõuab küsi tema käest.)

Kaarel

08 January 2011

Kiriku aed

Tuulejumala sõrm on voolinud kiriku kiviaiale toredad kaunistused.

Kaarel

07 January 2011

Päevapilt



AriiN

06 January 2011

Huvilistele - jääpilt ranniku ääres

*fotode kvaliteedi dikteeris vali tuule- ja tuisuilm.

Kuldvillak II

Ruhnupärane kuldvillaku sugemetega telemäng läheb täna õhtul kell 18.00 uuesti läbi mängimisele Ruhnu rahvamajas.
Kes eelmine kord ei olnud kohal, kes tahab näha kuidas uutel mängijatel läheb.
Tule publikuks või mängima!

Marten

05 January 2011

Jaanusele!

ÕNNE JA EDU, RÕÕMSAKS TEGEVAID SÜNDMUSI JA MÕNUSAT TÄNAST SÜNNIPÄEVA!

03 January 2011

Aastavahetus tuled



Priit

Jutustusi kodumaa ajaloost - Herman Sergo

Sutipoiste ema Riina soovitas viimase Pärnu-reisi ajal mul lugeda Herman Sergo raamatut "Kodusadam", kus ka Sergo seos Ruhnuga kirjas on. Ja tõesti-tõesti, raamat on väga tugeva autobiograafilise taustaga, mõnda tegelast oleme isegi kõik näinud. Raamat on minu meelest väga hästi kirjutatud, kohati isegi üllatav et 1982. a, sügaval stagnaajal selline ära trükiti. Silvil ramsus täitsa olemas.

Kaarel

02 January 2011

HEAD UUT AASTAT




Eesti Energia