Mõtisklusi !

Ühel päeval juhtusin Vikerraadio saatele, kus arutleti kormoranide üle. Saadet kuulates meenus mulle üks väga ammune estraadisaade. Seal Jüri Järvet Eino Baskiniga laulsid: "Indi, indi, individuaalselt tuleb läheneda nii kukele, kui kanale ...jne.". Kormoranide saatest jäi minu kõrvu kumisema see, et seni ei olevat neist veel mingit ohtu ega pahandust, kuni nad ei hakka mandrile tikkuma. Aga saared ja nende elanikud? Kas seniks on nad jumala hooleks jäetud? Vana-Jumalaga lood juba kord sellised, et teda peab kartma aga lootma jääda tuleb ainult iseendale. Kas ei tuleks aegsasti mõtlema hakata, mida kevadel kormoranidega ette võtta Kui järgmisel sügisel selgub, et nende hulk Ringsu ja Sjustaku liivadel on mitmekordistunud, siis jääb ainult tõdeda, järjekordselt on midagi viltu läinud. Ehk tulevikus ametisse asuva saarevahi tööülesannete sisse peaks kirjutama ka kormoranide arvukusel silm peal hoida. Ja kui vaja, siis nende arvukuse piiramiseks abinõusidki rakendama. Seda peab tegema muidugi salaja. Nii, et need ülerohelistunud pealinna fanaatikud haisu ninna ei saaks. Muidu kukub välja midagi sarnast põrsa pügamisega, kisa tõuseb taevani aga karvu pole peotäitki. Kormorane peetakse ka jahilinnuks. Nende liha maitse olevat siiski viletsavõitu. Nendele meeldetuletuseks, kes oma hingeõnnistuse pärast muret tunnevad, piibel keelab kormoranide söömise. Mõtlemist pakuvad veel Ruhnu rebased. Viimasel ajal nende arvukus tundub suurenevat kohe geomeetrilises progressioonis. Jääb ainult pöialt hoida, et mandril aeg-ajalt võimustvõttev marutaud ei jõuaks nendeni. Üle merejää on Ruhnule jõudnud ju igasuguseid üllatusi. Kui ajalugu kordub, siis peaks rebaste hulka hakkama vähendama kärntõbi. Varemgi on see nende arvukust oluliselt kärpinud. Teada ka, et see haigus on maias teistele loomadele, ka inimesele külge hakkama. Kuid ei ole hullu, ei ole mõtet lasta oma tujul langeda. Iseenda sügamisega saab igaüks hakkama ja kui perearstil piisavas koguses kärnarohtu varutud, võib kindlalt tulevikule vastu minna.

Endel