Vahel juhtub ka nii

Kell 10.00 startisime Pärnu lennujaamast ja rõõm oli suur, et saab päeva varem koju kui olin plaaninud, Elvi ja Alo aga pärast kahte oodatud päeva.
Päike säras kuni Kihnuni, ainult tuul kõigutas lennukit aeg-ajalt mõnusasti. Kuid mida rohkem Ruhnu poole, seda halvemaks nähtavus läks. Tugev lumesadu oli müürina vastas, meie 200 km/h sinna vastu kihutamas. Edasi oli ainult ühtlaselt kõik valge, lendur Ian vaatas närviliselt ikka küljeaknast välja, otsides mere vahutavaid laineid, Ruhnut, või ei tea mida, igastahes seda mida ta ei näinud.
Lõpuks oli siiski läbi tiheda lumesaju märgata rannajoont, puid, lennuväljamaja. Tiir ümber Ruhnu, mis vaevu lumetormis oli näha, lendur rääkis midagi endamisi saksa keeles ja siis üleõla meile, et sõidame tagasi Pärnusse, Ruhnu ei saa maanduda.
Ots ümber ja tagasi, täpselt kell 11.11 astusime Pärnu lennujaama uksest jälle sisse ja nüüd ootame siin ilma paranemist, et uuele katsele asuda.

AriiN