"...päikselise pärastlõuna poolitas kivide ragin mis kui noaga lõigatult minetas igasuguse vaikuse."(katkend ühest kirjutamata raamatust)
Tegelikult on lugu selline, et Ariina otsustas oma valduste piire veidi muuta.
Selleks puhuks tuli nihutada üks jupp Ruhnulikku ja väga ilusat kiviaeda veidike teise kohta.Abiks mõned juhuslikud mööda käijad,ilus õhtupäike ja muidugi terve hunnik kiviladumis geene,sai asi jonksi vaid mõne tunniga.
Kollomite kange sugu on kive nihutanud juba kaugest ajast mil Nokia tootis veel kummikuid ja Põhja-Siberi vilditehastes peeti maailma hääletumaid streikke.
Igatahes pääseb nüüd Ariina ka vaid toa-sussides tiigi äärde.
Ja muidugi pole karta, et keegi tee äärse aia võiks maha sõita.
Kiidusõnad meistrile ja aitähh Aadule ja Luisele kes ei pidanud paljuks ka ise mööda minnes paar kivi paikka sikutada.
Muide kohalikud nupu-mehed võiksid välja arvutada kui palju Ruhnu saar sellest kiviaiast raskemaks muutus.
Marten