Ilusat kevadet !

Sellest luuletusest inspireerituna peaks sündima õigepea üks lugu, mida võibolla kitarri saatel ka laiemale kuulajaskonnale esitada saab.


RUHNU

Marten. Riisenberg

Tuhanded lained kesk lagedat merd.
Lõpmatud miilid ta krobedat embust.
Kalurit kutsub ning soolakat verd,
et näidata Mehele enese kangust.

Kuid jalad on kindlalt maises liivas,
vaid silmitsi seirab kutsuvat vett.
Kus laineserv napilt vaid jalanõud riivab,
valendav nägu,täis soola ja tõtt.

Tuul mööda randa voolab,
viib Mehel koltund kaabu peast.
Kes pöördub Saare poole,
kui viimne meie endi seast.

Kas kuuled mind, kas kuuled?
Hääl luitelt vastu kõmiseb:
- JAH KUULEN SIND, MA KUULEN !
Mees sulgeb suu ja ümiseb.

Saar kuulates ja vaikselt ootab,
nukker viis ta pinda poeb.
Tuule Mehe juustest kaotab,
kaabu talle rüppe seob.

MA MÕISTAN SIND,SEST TUNDED LÕIN,
SUL NUKRUS PAINAB MEELI.
JA VEIDI VALGUST ANDA VÕIN,
NING NÕU SUL INIMKEELI.

Mees tõstab käed ja valjult hõikab:
Ruhnu! - Kus on sinu pojad?
Hääl liivaluitelt vastu kaikub:
MEHED! - TEIE, TE MU POJAD!

Kas iga vend on Sinu verd ?
- EI, IGA MEES POLE NÄINUD MERD!
Kuid igaüks kes koidul virgub?
- IGAÜKS POLE MINUST SIRGUNUD!
Kas see kes Ruhnut koduks peab?
- KÜLL VAENLANE KA TULLA TEAB!
Kuid mees kes puhkab Sinu mullas ?
- OLI RAHU TALLE KALLEIM KULLAST ?

Vihm tasahilju sabinal,
ja tuul mis liiva püüab.
Lööb vastu kuube rabinal,
Mees viimast korda hüüab:

Kes see meist on murest prii?
Keda Sa siis lapseks pead?
- KUID SEDA MÕISTAB ALATI,
SEE KES HINGES KOHTA TEAB.