Laevad olid kaua merel ning tulid pärastlõunal mõlemalt poolt, tuues Ruhnu Eesti saarte folklooripäevalised Muhust, Vormsilt, Hiiumaalt, Türilt. Kihnu ja Manija rahvas ei saabunud mitte oma parimast puust lappajatega, vaid moodsa kaatriga suts õhtusemal ajal.
Reedene sissejuhatus laululaval oli mänguline ja loov, pannes lõpuks ikkagi kõik oma pilli järgi laulma.
Laupäev.
Kõik algas Elvi kaerahelbepudruga (ja jätkus seljankaga, mida taevani kiideti). Kõik lõppes simmaniga. (Simmanihelisid Tuulelõõtsutajatelt kostub veel praegugi avali aknast tuppa. Tantsijaid on laululaval veel ka.)
Tänases kavas olid Ruhnu seltskonnatantsud. Aili oma kapelliga tantsitas saarelisi kuue tantsu taktis. Lihtsamad sammud ja keerukamad keerutused, suurepärane igatahes.
Georg Martini ettekanne ja Märdi ekskursioon nihutasid seniste teadmiste piire.
Mokalaat suunas mõtlema, et kuis edasi.
Rannas käidi, meres käidi.
Ja siis muidugi need kodutööd, mis oma "nurgast" kaasa toodi. Iga paiga laul-tants. Lihtsalt vaata ja ahmi ja imetle. Kõigepealt tikandeid ja sukki ja vöösid ning siis kogu seda rahvalugu, mis publikule näidati ning kõneldi.
Väga suured aitähid ja pikk pai korraldajatelt külla tulnuile.
-Kadri