Jutustusi kodumaa ajaloost VII - Sulev Mets

PIDUPÄEVATERVITUS PILVE PIIRILT


Kahtlemata ilmestas meie talvist vaikelu veebruari kuu keskpaiku Ruhnu saare jaoks erakordne sündmus. Pärnust saime sõjaväeside kaudu raadiogrammi, milles teatati täpne aeg, kui Ruhnu tuleb lennuk ja toob kuu lõpul toimuvate valimiste jaoks vajalikud materjalid. Saime korralduse lõketega märgistada lagedam maa-ala, kuhu lennukil tulla. Loomulikult kasutasime juhust, et tellida veel, mida kõige rohkem vajasime: posti, palgaraha ja külanõukogu raadiotelefonile patareised, mis hakkasid tühjaks saama. Kuuldavus selle kaudu oli juba üsna vilets.
Koos madruste ülemusega käisime valimas maandumiseks sobivat platsi. Kõik me olime ju näinud partisanifilme, kus kahepinnalised “metsavahid” maandusid üsna väikestele metsalagendikele. Rohkem kui krobeline rannajää sobis meie arvates aerodroomiks tuisust siledaks lihvitud kõrrepõld.
Ettenähtud ajaks olime kohal. Mina kui tsiviilvõimu esindaja, madruste ülemus mitšman Mihhail kui relvajõudude esindaja ja majakaülem Sergei kui mees, kel karmides põhjamere tingimustes lennukite vastuvõtmise kogemused olemas. Kokku oli lepitud, et mitšman laseb operatsiooni käigus üles kaks raketti: esimese, valge siis, kui on aeg süüdata põllu nurkadesse tassitud aohunnikud, ja teise, rohelise siis, kui hakkab kostma lennuki mürin. See teine pidi tähendama, et maandumisrada on vaba ja ühtlasi näitama kätte maandumissuuna.
Põllu servale metsa alla uudistama tulnud külainimestele anti karm käsk hoida ohutusse kaugusse. Eks pärastpoole jõua kõik lennuki juures ära käia.
Esialgu läks kõik nagu pidi. Kui aga metsa tagant ujus välja suur kahemootoriline transpordilennuk, jäi meil kõigil imestusest suu lahti. Hetkega oli selge, et selline mürakas siia põllule maanduma ei mahu. Kui lennuk teise tiiruga põllu kohale tuli ja avatud uksest alla visatud pakk suure matsuga vastu külmunud põldu lõhki läks, avanes meile võrratu pilt: üle lumise välja rullus lahti tohutu pikk erkpunane kangas – materjal valimispropagandaks vajalike loosungite tarvis. Peast käis läbi mõte – sa aina vaata ja imesta, kui hästi tunnevad Pärnu selle ala inimesed üksiku jäävangis saare vajadusi. Veel ei jõudnud me ära tuua seda, mis pakist alles jäi, kui lennuk teist tiiru tuli. Targasti tegime, et põllult kaugemale jooksime. Seekord heideti lennukist välja – uskuge või mitte - laudkast. Üleval küll veel üsna väike, aga maa suunas aina kasvav, kuni külmunud maas pommina plahvatas. Hetkega oli põld täis pilpaid ja söeplaadi tükke. Viimastes tundsin ära külanõukogule saadetud raadiotelefoni patareid.
Kolmas tiir aerodroomi kohal oli lihtsalt auring, kus alla enam midagi ei visatud. Oli lihtsalt lendurite sõbralik tiivalehvitus nende arvates kõigiti kordaläinud kohtumise puhul.
Esimese paki allesjäänud osast leidsime valimismaterjalid, Ruhnu inimestele saabunud kirjad ning kooliõpetajate, külanõukogu esimehe, sekretäri ja koristaja palgalehed koos rahaga.

Nõukogude võimu ajal oli tavaks, et valimistepäev pidi kujunema suureks üldrahvalikuks pidupäevaks. Selleks, et meelitada inimesi välja, olid valimisjaoskondade juures juba hommikust peale avatud müügipunktid ja puhvetid, kust sai osta, mida tavaliselt poodides polnud. Mida varem läksid, seda suurem oli valik. Keegi ei pannud pahaks, kui jutt puhvetis pudeli või õllekannu juures pikemaks ja valjemaks läks.
Ruhnus muidugi see niiviisi ei olnud. Asja ajas ära Põllu Alberti pood sealsamas külanõukogu taga. Koosistumise koha leidis kes kellega, sest kui juba hommikul kodust, uued riided üll, välja tuldud, tähendas see, et hülgepüügipäev nagunii perses ja kiiret pole enam kuhugi. Lihtsalt tuli aeg õhtuse näitemängu ja tantsu ajaks parajaks teha. Nii et ka Ruhnus oli pidu hommikust õhtuni.
Ja seda tänu just majakaülema Sergei ettevõtmisele, kel vene mehena punaste prasdnikute korraldamiseks suuremad kogemused. Juba nädalapäevad tagasi käis ta minu kui valimiskomisjoni esimehe juures sooviga viia valimised läbi sellisel organisatsioonilisel tasemel, et need kujuneksid tõeliseks ustavuse demonstratsiooniks kommunistide ja parteitute blokile. No mis mul selle vastu olla sai! Juba vanad roomlased mõistsid, mida tähendab anda rahvale tsirkust ja leiba.
Ootamatult lõbusalt lõi Sergei ettevõtmises kaasa, ma ütleks, kogu sealne nõukogude aktiiv: kooliõpetajad, rahvamaja ja raamatukogu juhataja, majaka ja ilmajaama inimesed. Ja kõike seda muidugi naljaga pooleks. Tehti loosungeid, naelutati kepi otsa riigijuhtide pilte, mida valimisrongkäigus kanda.
Kogunemine oli valimistepäeva hommikul enne kella kuut küla keskel. Ja kujutage vaid ette! Rahvast oli kohal rohkem kui arvata võis. Vist kõik valijad, kellel jalg kandis. Sealt siis asuti teele: Sergei lipuga ees, tema järel lõõtsamees ning siis riburadapidi loosungite ja piltide kandjad.
Kõik läks nagu pidi. Täpselt kell kuus avas valimiskomisjoni esimees uksed, tervitas valijaid ja kutsus oma kodanikukohust tätma. Ma ei märganud, et keegi oleks kabiinis, see tähendab ahju nurka nöörile riputatud teki taga, käinud. Pisut segadust tekitas esialgu see, et valimiste ruumis oli kehtestatud ühesuunaline liikumine: kes eesuksest tuli, pidi koristaja Liide köögi kaudu tagauksest välja minema. Aga see oli ainult esialgu.
Kõik läks ruttu, mulle tundus, et liiga ruttu. Sest juba pool kaheksa võisin ma veel vaevalt hingitseva raadiotelefoni kaudu Pärnu valimisstaapi teatada, et Ruhnus on kõik valijad oma kodanikukohuse täitnud.
Suur oli meie üllatus, kui kella kaheksastes Eesti Raadio uudistes kuulsime, et esimesena meie vabariigis lõpetati valimised Ruhnu saarel, kus valimiskomisjoni esimeheks on Sulev Mets.
Põhjust pidutsemiseks oli rohkem kui küll. Hääled lugesime üle ja koostasime valimisprotokollid juba enne lubatud kellaaega, sest siis pole õhtul hilja vaja kodust või peolt ära tulla. Külanõukogu tagatoas valimiskomisjoni liikmete ja agitaatorite peolaual oli meestele pudel valget viina, lahtilõigatud lihakonserv ja Sergei naise tehtud vinegret, naistele pudel magusat napsi ja mingi maius, millest rohkem pakkus neile küll huvi paras pakk punast loosungiriiet, mille nad sealsamas ära jagasid.
Valimistulemused teatasime Pärnu, nagu pidi, hilisõhtul: valimas käisid kõik, poolt kõik, vastu pole.