Ühel kaunil sügisesel pärastlõunal jalutasin lambist oma tagahoovi põõsastikus. Ragistasin vööni vaarikates ja püüdsin asjadest mitte suuremaid järeldusi teha.
Tahtest olenemata kõrgusid kahel pool pealage viljapuud, mis inimkäe hoolitsusest ammu puutumata, olid hingepõhjani metsistunud.
Nukker oli vaadata ilusaid puid, mis viljatud kui tooli jalad.
Järsku tabasid mu (asjalikud) silmad kuldseid ümmargusi alõtšamarju.
Nad täitsid rohelise puuvõra nagu taeva tähtedega, ning maapind oli justkui münte täis pillutud. Surusin silmad vidukile, naeratasin ning astusin edasi - tuju juba palju parem.
Päevad hiljem kolistasin läbi vaarikate samasse kohta tagasi ning võtsin, mis võtta oli.
Otsustasin teha kooki, sest midagi peab ju küpsetama, ja purki panemine pole valik ning üldse on purgis olla kehv. Mu valik oli kindel.
Osalt ka sellepärast, et õunakook võib p***e minna.
Selline ta tuli. Maitselt nii hapu, et lõi sokkidel kannad lõhki, aga koos magusa teega, üks super maitseelamus jahedasse sügisõhtusse.
Head isu :)
Marten.