Inimeste ja kasside kooselu sai arheoloogide arvates alguse umbes 10 000 aastat tagasi. Kodukassi metsikuteks eellasteks peetakse eelkõige Kirde-Aafrikas levinud liibüa ookerkassi ja võsa-ookerkassi.
Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi, kassi tapjat karistati rängasti.
Ruhnu saarel on kass tihe nähtus.
Tõenäoliselt on raske leida majapidamist kus kassi ei oleks. Ja isegi kui omal kassi pole, siis varem või hiljem mõni võõras loom ikka su hoovilt läbi hiilib.
Roostiku majas on ka kass. Võtsin ta lauavirna alt, möödunud Kadripäeval esimese lume eest, tuppa varju. Pakkusin talle süüa ning sooja ja niimoodi ta mulle jäi.
Ajapikku on see loom mulle kalliks ja oluliseks kaaslaseks saanud.
Ühel pilvisel pärastlõunal otsustasin, et teen talle midagi toredat.
Ehitasin puust ootepaviljoni, kus ta saab soojas istuda, kuniks aknast tuppa lastakse. Pealegi on külavahel ju sõber-rebane ringi luusimas, kes teab kui sõber ta kiisudega on. Igaljuhul saab ta sinna peitu pugeda, kui jamaks läheb.
See on minujaoks võimalus tänada oma kassi, seltskonna ja naeru eest mida ta aasta jooksul pakkunud on.
Ja kui ta ükskord julgeb sinna sisse astuda, siis on tunne kohe umbe-hää :))
Marten