Överkirke tee alguses, kus Valgi tee ristub, läheb tee üsna järsult allamäge. Inimesed ja autorattad nühivad selle väikese teelõigu suviti üsna liivaseks. Sellelt teejupi näitas kunagi kätte Märt, kes sealt muuseumisse kiviaegseid kvartsitükke korjas. Käisin minagi selle aasta augustis paar-kolm korda peale suuremat vihma uudistamas. Tulemuseks paras peotäis kivitükke, enamus neist kvartsitöötlemisjäägid ehk nukleused, mõni aga ka kindlasti kiviaja inimese kasutuses olnud tööriist ehk kõõvits. Kõõvitsatel on üks või mitu serva nagu ära kulutatud, kasutati neid hülgenaha ja sisikonna lõikamiseks, naha töötlemiseks-kraapimiseks ja kes teab veel milleks. Päris äge tunne on metsateel kõndides 7000 aasta eest elanud inimese tööriista üles korjata ja peos hoida. (Milline ta küll välja nägi - loomanahad seljas, habe ajamata...)
Kaarel