Vähestele tundub, kuid täis üllatusi sellele, kes tema üles otsib, on Ruhnu saar.Ei ole mitte kerge sinna pääseda, sest kardetavad sügavused ja laiad liivapingid kaitsevad saart mittesoovitavate külaliste eest.
Möödasõitvalt aurikult lahkudes astub laia, vikingi laeva sarnasele purjekale, mida jalaks nimetatakse; see ei vii sind aga mitte randa, sest sinna saab ainult väikse sõudepaadiga.
Vastu võtavad sind imelikud hallid kogud, kes meelde tuletavad vanu vikingid, nagu nad 100 aasta eest siin elutsesid. Nende keel on sarnane vana Gooti keelele, mis 1000aasta eest Rootsis tarvitusel oli.
Sammud küla poole, mis roheliste puude vahel iseäralise, peaaegu muinasloolise mulje tekitab, tundub nagu uinuks kõik juba sadu aastaid. Üksikud suure, mustade õlekatustega majad, milledes harilikult viis ruumi, on mitme perekonna päralt. Majadesse astudes leiad enese pimedas, suitsenud lae ja seintega ruumis, ühes nurgas on tulease, metallist sädemepüüdjaga, kuid ilma korstnata. Sellepärast täidab kibe suitsulõhn kõike ruume.
Elutuba on väga suur ja peab seda olema, sest et temas harilikult 4 perekonda, kellel igal ühel suur voodi on, nagu tuba omaette, elab. Peale voodi on elutoas ainult üksikud lauad ja pingid; seinu ehivad pildid ja salmid piibliloost. Puhtuse poolest jätab põrand soovida, sest et ta tihti kanade ja lammaste liikumispaigaks on. Ühiselt keedavad ja söövad kõik neli perekonda, ka töö tehakse üheskoos ära. Selle tagajärg on, et Ruhnus keegi mitte väga rikkaks ei saa, kuid ka mitte väga vaeseks ei jää.
Abielus valitseb murdmata truudus ja abielusse astumine on kerge. On suures elutoas üks vaba nurk, ühel elanikul täiskasvanud poeg, teisel tütar, siis saab nendest harilikult paar. Noored lasevad endid laulatada, asuvad oma nurka elama ja söövad
teistega ühes lauas.
Ruhnlased on hoolsad, tööarmastajad ja haruldaselt üksikud. Igal pühapäeval käiakse kirikus, kus tähelepanelikult jutlusi kuuldakse ja Rootsi lauluraamatust, mis on pärit 1695.a.lauldakse. Iseäralise pühaduse, mis kellegi peale oma mõju avaldamata ei jäta, omandab jumalateenistu nii sugustel juhtumistel, nagu noorte õnnistamine, matus ja laulatus. Nüüd ei pea aga mitte arvama, et vagadel ruhnlastel igasugune temperament puudub. Ägedalt põrkavad arvamised kokku, kui kihelkonna koosolekul tarvis ühiseid otsuseid teha.
Ilus on Ruhnu suvel oma tihedate metsade ja päikesepaistel helendava rannaga.
Lõpmata igavaks muutub ta aga võõrale talval, kus jää saart ümbritseb ja 6 kuu jooksul ajalehti ega kirju ei saa. Alles kümne aasta eest umbes sai traadita telegraafi läbi Ruhnule võimalus antud, et telegraafiga talvel välise ilmaga ühenduses olla.
Märt