Ruhnu koolist

Tormiline suvi on möödas ja käes sügis, mis vaikselt ja kindlalt kõik oma õigele kohale loksutab. Pika puhkuse välja teeninud koolipingid vajavad nüüd jälle nühkimist, nii siin kui sealpool merd.
Ruhnu Põhikool, Ruhnu laste kasvamise pesa, hoiab truult oma lippu püsti, andes saareelule lootuse, rõõmu ja vaimu.
Sellest on möödunud mitmeid sügiseid ja langenud palju lehti, aga kunagi astusin ka mina esimest korda kooli poole, seljas pidulikud riided ning uus ranits, et võtta vastu ilusate piltidega, Anna ja Aadama seiklustest pungil, päris oma aabits. Just nii nagu paljud teised Ruhnu lapsed, kes praegu siin teisel pool merd ennast otsivad ja tõestavad.
Kõigil meil on omad isiklikud ja erilised mälestused, kuid ka ühised ja kallid mälestused, mis meid ka maailma eri paigus viibides alati ühendama jäävad. Kooli lõhn ja kriuksuvad uksed. Trügimine kraanikausi järjekorras vahetult enne söögivahetundi. Koolikell, mida pidime kordamööda tunni algades ja lõppedes helistama. Ruudumäng korvpalliväljakul. Sinised matid. Jõuluetendused. Kõhedust tekitav pööning. "Kasuta malli!" Ja nii edasi ja nii edasi.
Läksin linnakooli enne 9. klassi lõpetamist, sest kui tuli tung minna, siis tuli minna ja selle vastu ei saanud. Millegi lõpp oli uue algus. Alles Pärnus sain aru, mis Ruhnus õppimine on tegelikult minus kui inimeses muutnud ja kui erilisest ning teistsugusest kohast me pärit oleme. Et oli ja on, mille üle uhkust tunda. See pani omakorda rohkem pingutama ning tõestama, et väike maakool ei tähenda väheseid teadmisi ja silmaringi, mida usutavasti nii mõnigi linlane eeldab, vaid korralikke teadmisi (sest kui sul on ikka 2 inimest klassis, siis katsu sa spikerdada või magada), iseseisvust, oskust hoida kokku, oskust hinnata ja tunda loodust ning oskust armastada oma kodu, mis kaugel mere taga.
Gümnaasiumi esimesel aastal küsitlesin uurimistöö tarbeks Ruhnu kooli õpilasi alates 1994. aastast, milles sain kinnitust sellele, olen vaid üks paljudest õpilastest, kes peab Ruhnu kooli ideaalseks hüppelauaks suurde kiustatusi täis ja karmi maailma, kuhu varem või hiljem kõik lapsed astuma peavad. Kes vaid ise õppida tahab, ei jää siit saadud pagasiga kunagi jänni. Ja seda eelkõige tänu õpetajatele, tõsi küll, läbi aegade päris värvikatele, kuid ennekõike suurepärastele ja alati hingega asja juures olevatele õpetajatele!

Vinget algavat kooliaastat, Ruhnu kool!!

Eeva Lauk