(Hülgepüügi)
majanduslik külg
Hülge
saadustest on kõige tähtsam pekk. Seda soolatakse talvel tünnidesse ja viiakse
kevadel Kuressaare, Tallinna ja Pärnu turgudele. Ostjateks on enamsti
nahavabrikud, kes sellest omale nahkade ümbertöötamiseks tarvisolevat traani
valmistavad. 1924 a. kevadel ehitati Ruhnus ka esimene traanivabrik. Selle
ehitas Pass-pere omanik Österman ühes oma kome pojaga suure saladuse katte all,
ilma et ühtegi võõrast, ka ruhnulast selle sisse laseks. Nii ei saanud tema
sisseseadega tutvuda. Vabrikuomanik ostab ka naabritelt hülgepekki üles ja
töötab traaniks. Viimane on hästi kallim kui pekk. Nii makseti 1924 a. suvel
traanupuudast 1100-1200 mk., kuna pekipuud maksis u. 700 mk.
(---) Liha
süüakse nagu iga muu looma oma, värskelt, suitsetatud ja soolatult. Hülge
sisekondi söödetakse keedetult sigadele. Nahast tehakse peaasjalikult jalaseid:
loivu ja pastlaid. Enamus neist müüakse. Hind u. 600-1000 mk. tükk. Pojanahk on
odavam. Püügi tasuvuse tõttu kaevatakse, et see järjest väheneb, eriti talvisel
jäält püügil, kus paari nädala kohta vahel ainult 1-2 hülget mehe kohta saavat,
mis aega enam ära ei tasu. Et aga aega saarel talve aegu palju on ega mingit
muud teenimisvõimalust pole, siis jääb hülgepüük nüüdki veel peateenistuseks.
(Hiljem sai ruhnlaste peamiseks tuluallikaks siiski paadiehitus, kuna hülgepüük
aegamisi vanemate meeste tööks jäi. Võib-olla oli põhjuseks ka usin küttimine,
mistõttu hülgeid lihtsalt vähemaks jäi. - K)