13 October 2012

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid XII


Jäält püük

Ka kesktalvel pole meri harilikult kunagi üleni kindlas jääs. Jääolude muutlikkuse tõttu on need talvised püügilkäigud, mis kestavad vahel katkestamata terveid nädalaid, sagedasti üsna hädaohtlikud. Sellepärast ei käida jääl kunagi üksinda, vaid suuremas seltskonnas. Nii on tekkinudki juba üsna ammu n.n. hülgepüügi seltsid talviseks püügiks. Praegu kutsutakse neid „seltse“ Ruhnus ka „kompaniideks“, vähemalt eesti keeles. Arvan, et see nimetus on tarvitusele tulnud 1918 a. Saksa okupatsiooni ajast.

Seltse ehk kompaniisid on Ruhnus kauemat aega püsinud kolm. Praegu kannavad nad nimesid Nordi-kompanii, Südi-kompanii ja Kesk-kompanii. Iga pere kuulub teatavasse kompaniisse. Nii oli N-komp. 10 peret, S-komp. 10 peret ja Kesk-kompaniis 7 peret.(---) Noori võetakse harilikult 13 a. vanusena täisõigusliseks liikmeks vastu, sest selles vanaduses hakkab ta „püssi pruukima“, s.o. hülgejahil kaasas käima. (---) Küttidee arv 1924 a. järgmine: N-komp. - 34 meest, Kesk-komp. 25 meest, Südi-kompanii 1923/24 a. talvel lagunenud, oli järel ainult 9 meest, kuna ülejäänud kompaniist lahku olid löönud ja väiksemate gruppidena püügil käima hakanud. (---) Arvatavasti on aga kompaniide iga varsti loetud. Lahkulööjad on just paremad kütid, sest praeguse korralduse juures jagatakse saak ühetasaselt kõigi kompanii liikmete vahel, kes jääl kaasas olnud. Küti lisatasuks jääb ainult nahk. Sel vanal korral, nagu teistelgi Ruhnu kommunaal-elu külgedel, on see hea tagajärg, et kõik enam-vähem ühel jõukuse tasapinnal püsivad. Uue aja individualistlik vaade hakkab aga Ruhnuski juuri ajama. Ja S-kompanii lagunemise järele jäidgi mõned halvemad kütid 1923/1924 a. talvel jäältpüügi aegu juba ilma hülgeteta (hra Brakmani teatel), kuna lahkulöönud osavamad mehed rohke saagi said.

Jääle võetakse alati ka koeri kaasa. Igal kütil on oma koer, kes hülgepüügiks eriti välja dresseeritud. (---) Koerad aitvad hülgeid, eriti poegi üles otsida ja neid kinnigi võtta. Hea koer ei tohi hülge peale kunagi haukuda ega ka enne laskmist selle juurde joosta. Sagedasti ei kannata nad aga välja ja tormavad hülge juurde, seda minema hirmutades.

Paadiga jääle minnes pannakse kelk paati, sanuti toidutagavarad, vahel ka püss. Nii matkatakse sadasid kilomeetreid, tihti 2-3 nädalat vahetpidamata. Jõudes kohta, kus hülgeid arvatakse leiduvat, jäetakse paat maha ja minnakse ümbruskonda hülgeid otsima, kelku järele vedades. Hülgeid katsutakse otsida pikksilma abil.

(---) Tuld jääl viibides kunagi ei tehta. Nii tulebnädalate viisi ainult külma ja koguni külmetanud toitu süüa: peaasjalikult soolatud ja suitsetatud kala ja liha. Juuakse merivett, mida jääaugust imetakse peene, luige tiivakondist tehtud torukese läbi. Sellega juues ei lõhene huulte nahk ega ole joomiseks ka kuigi suurt auku tarvis.

(---) Ruhnus ollakse ju noorena sarnase eluviisiga nii karastatud, et külmetamise läbi haigusi harva ette tuleb. Reumatism ja išias tulevad sagedamini ette kui tiisikus.