Jäält püük
Ka kesktalvel
pole meri harilikult kunagi üleni kindlas jääs. Jääolude muutlikkuse tõttu on
need talvised püügilkäigud, mis kestavad vahel katkestamata terveid nädalaid,
sagedasti üsna hädaohtlikud. Sellepärast ei käida jääl kunagi üksinda, vaid
suuremas seltskonnas. Nii on tekkinudki juba üsna ammu n.n. hülgepüügi seltsid
talviseks püügiks. Praegu kutsutakse neid „seltse“ Ruhnus ka „kompaniideks“,
vähemalt eesti keeles. Arvan, et see nimetus on tarvitusele tulnud 1918 a.
Saksa okupatsiooni ajast.
Seltse ehk
kompaniisid on Ruhnus kauemat aega püsinud kolm. Praegu kannavad nad nimesid
Nordi-kompanii, Südi-kompanii ja Kesk-kompanii. Iga pere kuulub teatavasse
kompaniisse. Nii oli N-komp. 10 peret, S-komp. 10 peret ja Kesk-kompaniis 7
peret.(---) Noori võetakse harilikult 13 a. vanusena täisõigusliseks liikmeks
vastu, sest selles vanaduses hakkab ta „püssi pruukima“, s.o. hülgejahil kaasas
käima. (---) Küttidee arv 1924 a. järgmine: N-komp. - 34 meest, Kesk-komp. 25
meest, Südi-kompanii 1923/24 a. talvel lagunenud, oli järel ainult 9 meest,
kuna ülejäänud kompaniist lahku olid löönud ja väiksemate gruppidena püügil
käima hakanud. (---) Arvatavasti on aga kompaniide iga varsti loetud.
Lahkulööjad on just paremad kütid, sest praeguse korralduse juures jagatakse
saak ühetasaselt kõigi kompanii liikmete vahel, kes jääl kaasas olnud. Küti
lisatasuks jääb ainult nahk. Sel vanal korral, nagu teistelgi Ruhnu
kommunaal-elu külgedel, on see hea tagajärg, et kõik enam-vähem ühel jõukuse
tasapinnal püsivad. Uue aja individualistlik vaade hakkab aga Ruhnuski juuri
ajama. Ja S-kompanii lagunemise järele jäidgi mõned halvemad kütid 1923/1924 a.
talvel jäältpüügi aegu juba ilma hülgeteta (hra Brakmani teatel), kuna
lahkulöönud osavamad mehed rohke saagi said.
Jääle võetakse
alati ka koeri kaasa. Igal kütil on oma koer, kes hülgepüügiks eriti välja
dresseeritud. (---) Koerad aitvad hülgeid, eriti poegi üles otsida ja neid
kinnigi võtta. Hea koer ei tohi hülge peale kunagi haukuda ega ka enne laskmist
selle juurde joosta. Sagedasti ei kannata nad aga välja ja tormavad hülge
juurde, seda minema hirmutades.
Paadiga jääle
minnes pannakse kelk paati, sanuti toidutagavarad, vahel ka püss. Nii
matkatakse sadasid kilomeetreid, tihti 2-3 nädalat vahetpidamata. Jõudes kohta,
kus hülgeid arvatakse leiduvat, jäetakse paat maha ja minnakse ümbruskonda
hülgeid otsima, kelku järele vedades. Hülgeid katsutakse otsida pikksilma abil.
(---) Tuld jääl
viibides kunagi ei tehta. Nii tulebnädalate viisi ainult külma ja koguni
külmetanud toitu süüa: peaasjalikult soolatud ja suitsetatud kala ja liha.
Juuakse merivett, mida jääaugust imetakse peene, luige tiivakondist tehtud
torukese läbi. Sellega juues ei lõhene huulte nahk ega ole joomiseks ka kuigi
suurt auku tarvis.
(---) Ruhnus
ollakse ju noorena sarnase eluviisiga nii karastatud, et külmetamise läbi
haigusi harva ette tuleb. Reumatism ja išias tulevad sagedamini ette kui
tiisikus.