Kaarel
„...On teada, et saarele pääs pole
kerge. Laev jääb madala mere tõttu saarest kahe tunni tee
kaugusele, milline maa tuleb sõita paadiga. Kuid ega sellepärast
veel igakord kaldale ei pääse, sest kogu Ruhnu saarel pole ainustki
paadisilda. Viimased nelisada meetrit tuleb sumada läbi merelainete.
Kui raske Ruhnule juurepääsemine ja
sealt äratulek on, seda tõendab ka laevade sõiduplaan. Tallinnast
Riiga minevale laevale tuleb Ruhnust postipaat kesköö ajal vastu.
Seda muidugi siis, kui ilm lubab. Kolme päeva pärast tuleb laev
Riiast sama teed tagasi, ja kui nüüd reisija tahab Ruhnust ära
tulla, peab ta omal käel paadi palkama, et Tallinna minevale laevale
vastu sõita. Ei ole reisija rahakukrus selleks otstarbeks summasid
ette nähtud, siis tuleb lihtsalt üheksa päeva Ruhnu saarel istuda,
kuni jälle postipaat Tallinnast Riiga minevale laevale vastu tõttab.
Muidugi tuleb reisijal siis laevaga teekonda kaasa teha Riiga ja seal
kas kolm päeva oodata laeva tagasipöördumist, või sõita raudteel
üle Valga pealinna tagasi.
Kui mõne Ruhnu mehe käest küsida,
kas palju juhtub reisijatega sääraseid lugusid, et nad laevale ei
saa õigel ajal tagasi, siis teeb ruhnulane muigava näo, suured
silmad ning lausub: „Ah et palju hiljaksjäämisi? Hiljaksjäämine
ei tee mette midagi, aga suurem osa mandri mehi sureb Ruhnu saarele
niisama ära.“
Mida enam laev Saaremaa rannast
kaugeneb, seda suuremaks muutub seltskond, kes tahab Ruhnule minna.
Maid on arvult juba kuus inimest, nende hulgas ka paar naist Ruhnu
rahvariides. Muidu on üle laeva parda vajunud öine rahu. Enamik
reisijaid on leidnud omale nummerdatud või nummerdamata puhkepaiga –
nii kuidas kellegi jõukus. Olgugi et Lätis valitsevat põrgulik
palavus, puhub merel jahe tuul üle laevaparda ning Tallinnast tulnud
inimesed, kes juba kakskümmend kaheksa tundi reisul olnud, ei taha
siin nautida enam öiset mereromantikat.
Meri lamab sinaks kuuvalguses siiski
niivõrd vaiksena, et suur laev vaevalt ta loksumisele kaasa elab.
Need, kes laevalaele jäänud, võivad veenduda, et me sõidame otse
kuusirbile otsa. Kuu on nagu suus latern laevaninas, mis veab
valendava tee meie ees, mida mööda laev siis sõidabki. Jõuame
juba varsti nii kaugele, et Kuressaare rannalambid enam ei küüni
oma valgusega silmapiirile, ning laevamehed määravad meie matka
kompassi tarkuse järele. Tõuseb natuke tuultki ja suur laevakere
õõtsub kergelt. Oleme väljaspool territoriaalvett, Liivi lahe
pinnal. Paar reisijat on visalt ööst ja külmast hoolimata
päikesepaiste jaoks tarvitatavaid lamamistoole kinni hoidnud ja
norskavad seal palituisse ja vaipadesse mässituina. Nüüd hüppavad
nad kiiresti üles, sest kell on üle kesköö ning ruhnulaste paat
peaks juba lähenema.
Tõuseme kaaslastega kaptenisillale.
Kui mitte arvestada kuu ahtakest valgust, on meri pime. Korraga
vilguvad eemal uued tuled. Üks paremal, kaugel. Teine vasemal, üsna
lähedal.
„Umbes veerand tunni pärast nad
saabuvad,“ hüüab valveohvitser läbi toru alla masinaruumi.
Ikka selgemini vilgub tuli vasakul –
see on Ruhnu majakas. Kaugele jääb aga hüvakul asuv Kuramaa tuli
ning veel vaid ähmaselt pilutab Domesnäsi tuletorn oma silma.
Sõidame edasi kuu valendavat joont
mööda.
Tüürimees hakkab kaptenisillalt
signaallambiga vilgutama, et märku anda ruhnulaste kusagilt
lähenevale postipaadile. Meri on aga tühi, ainult lainete hauad
mustavad ja kohisevad laialt. Nüüd ometi peaks lähenema tolle
salapärase saare paat, sest vilkuv majakas hakkab jääma juba
seljataha. Ümbruses pole aga midagi-kedagi märgata, sest laev läheb
kaugelt saarest mööda, mispärast on raske kohtamispaika paadiga
kindlaks määrata.
Ronime kaptenisillalt alla laevaninna
ja piilume sealt mustavat merd. Ootusärevus on haaranud ka meid –
sõidaksime nagu merel, kust oodata iga hetk piraatide
esilekerkimist.
Tuletorn hakkab jääma juba üsna
seljataha, kellaosuti on jõudnud juba kahe peale. Kapten päeval oli
küll arvanud, et me kohtame ruhnulasi südaööl.
Vaatame silmad valusaks, kui korraga
märkame pimedate lainete varjus mingisugust musta eset, mis
kuuvalguses kiiruga läheneb laevale. „Ruhnulased!“ kuuldub
komandosillalt nüüd ja samal hetkel hakkab ka paadininast tuluke
vilkuma. Nemadki signaliseerivad oma saabumisest. Varsti on nad üsna
laevanina ees. Osavad sellid – nagu kanna pealt pööravad nad oma
sõiduki otse laeva ees ümber ja põikavad suure laeva reisijate
hüüete saatel allatuult laeva kõrvale. Hüüdjad olid olnud
surmkindlad paadi ümberminekus, kuid osavad ruhnulased polnud
tollest lainest oma paati saanud rohekm kui kolm tilka vett.
Laeva ühetasaselt tuksuv raudsüda
jääb korraga seisma. Silmapilk haagitakse paat laeva külge ja
nöörredel ulatatakse alla.
Alt meresügavikust kostab
mootoriplagina sekks karedaid võõrkeelseid hüüdeid. Siis vaikivad
mõlemad – laev ja mootor. Paadi ninamees ronib üles laeva.
Reisijad, kes seni olid seisnud üsna reelingu ääres, tõmbuvad
natuke tagasi, kuna too ennekuulmatut keelt kõnelev tõmmu ja
habemetüükais mees sisendas pisut nagu õudust. Selle mulje
tõrjumiseks ei teinud mees omalt poolt midagi – tuli laevale,
vaatas ringi ja vaikis. Alt paadist kostab sama võõrkeelne kõne ja
kolm musta varju askeldab seal pakkide kallal, mis nööriga alla
lastakse. Laeva tulnud mees saab endale postikoti õlale ja nüüd
laskub ta nöörredelil osavalt kui orav alla paati. Kui viimane pakk
on langenud lainetel tantsivasse paati, hüüab postikotimees: „Miks
need reisijad alla ei tule?“
See ainuke eestikeelne lause oli
määratud meile, kes tahtsime sõita Ruhnule. Muidu need kakssada
kahekasakümmend ruhnulast kõnelevad omavahel mingit rootsipärast
murrakut, mida vaevalt keegi teine peale nende eneste mõistab.
Käsk on antud – pole midagi parata,
tuleb laskuda koos kaasreisijatega koduseks saanud laevalaelt
võõrasse paati.
Ainult Tori hobusekasvatuse mees puudub
veel. Laeva personaali kiire otsimise tagajärjel saadakse seegi
magamast kätte ja ilma et mees, kelle pea veel und täis, midagi
mõelda saaks, leiab ta end all loksuvast paadist. Nüüd algab meie
retk lusikataolise sõiduriistaga, mis hüppab lainelt lainele Riia
lahe supikausis adasi sinna poole, kus vilgub Ruhnu tuletorn.
Esimesed kümme minutit valitseb paadis
täieline vaikus. Igaüks püüab üle saada esimestest muljetest
olla äikese paadiga keset sügavaid laineid. Pealegi on ju veel öö.
Aegamisi rahunevad kõik. Seatekse selg vastu tuult ja püütakse
juttugi alata. Paadinina lõikab laineid ja vett pritsib suures
kaares üle paadi. Hobusekasvataja hakkab hoolt kandma oma mugavuste
eest. Kergitab ennast istmel ja hakkab käsikaudu oma vihmamantlit
kobama. Üks ruhnulastest pistab taskulambi põlema ja näitab
valgust. Mantel leitakse ja hobusekasvataja naerab: „Lasksin selja
läbi liguneda, esiotsa ei julgenud ju liigutada.“
Ruhnulased ei osutanud meile vähimatki
tähelepanu, neil oli tegemist paadiga. Sõitsime peagu vaikides.
Aegamisi lähenes hommik. Läbi halli
valguse sinetas rannariba.
Juba võis eraldada esimesi
kivimürakaid. Ruhnulased muutusid korraga erksaiks, tõusid püsti,
vehkisid kätega ja seletasid midagi omas keeles. Vist kivide ja
rahnude üle, sest sissesõit olevat hädaohutu.
Kolksatades jooksis paat vastu
rannakive. Ja see oli esimene üllatus. Meie teada pidime ju saarele
läbi vee jalgsi sumama. Nüüd aga libises paat mürinal
kividevahelisse meresopikesse.
Vaadeldes mürakaid rannakive, tuleb
mõte, et laevasilla ehitamine siia ei võikski olla mõni-teab-kui
kohutav töö – kive on külluses, metsa ka omast käest võtta.
Süvendaja siia saata ja Ruhnu mehed paariks nädalaks tööle, ning
ongi valmis.
Kaks Ruhnu naist ja nende sugulased
Vormsist, kes siia külla sõitnud, hakkasid metsade poole astuma.
Meie, ülejäänud, istusime maha, et pidada aru...“