Kuu on mul veres
nii et kuulen lõvilõugade lõrinat
ja tantsin
värisevatel jalgadel
elupuu all kaevul
kuu on mul veres
päev ei pane mulle päitseid pähe
olen hele ja õrn nagu kibuvits
ja elu ise roosatab minust vastu
tulen ju aegade tagant
ühest jubeilusast kevadest
vahajuukseliste jumalannade peolt
sattusin siia
selgroogsete ja imetajate ilma
jalgradadel eksima ja unistama.
/K. Ehin/
Ringutand välja end päike pilvi kumavaist padjust,
orgude rüppe, kaste peegleisse kiirgavat naeru ta heidab.
Libiseb tuul violett-mustist metsade ladvust,
sõlmides vallali linte, ta linikuid lehvima köidab.
Käest-kinni seisavad puud sääl ümber kumera järve,
kargena kajastava rõõmlevaid hommikuvärve.
/M. Under/
VÄGA PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!