Mil ma tulen mootorsaega.
Läbi Pärnu lennujaama,
Ruhnumehe õigust tooma,
oma rahvast uueks looma.
Ei ole saladus, et Matil on õigus.
Sellisena näevad meie saart pingviini ajudega nupuliigutajad ja oh-jaa, kas ka Ruhnul mitte
üks selle ohustatud liigi esindaja ringi ei paterda?
Uniste silmadega mehed Hiinast, on aidanud luua pildi, milline Ruhnu c.a 15 aasta pärast olla võiks,
sest kohalikud ei oma selles osas mingit kujutlusvõimet.
Noh, nüüd omame:
Nahad on teinud tubli tööd Limo sadama taastamisel, Priidul pole Ringsus enam tuhkagi teha.
Elektritöötajad võivad diisliga ube keeta, sest tuulegenekad Sjustakas huugavad ning hirmutavad Jürka veistel piimad kinni. Luited on lükatud sirgeks ja Atsi krunt on läbinud laienduse. Asfalt ka vana Ringsu teel, tähendab seda, et nüüd teab vist ainult Silvi, kustkohast kukeseeni saab. Põllud on küll alles, kuid midagi, mida alla kugistada, seal inimlooma jaoks ei kasva. Haubjerre soo on see-eest riisi servast servani täis istutatud.
Männimetsad on asendatud energiavõsaga, kitsed elavad hästi - vanadel Ruhnu piltidel. Saarel räägitakse rootsi keelt kerge hiina aktsendiga ning Kolka poole projekteeritakse neljarealist autosilda.
Kuid küll tuleb ka sootuks teistmoodi aeg.
Ilusat kevadet kõigile,
Marten