24 September 2014

Metsajooksul.


See on selline ettevõtmine, kus inimene ähkides-puhkides läbi metsa jookseb, justkui poleks energiat kuhugi praktilisemalt rakendada. Eriliseks teeb metsajooksu Ruhnul tõsiasi, et mets pole harilikult tattigi teistsugune, kui ta oli eelmine hommik, ja midagi põnevat seal üldjuhul üldse ei juhtugi. Meie igavad loomad kannavad selle eest vastutust, sest rebased ja hülged jahivad kalu ja kajakaid kuskil mereääres, kitsed ja sokud mäluvad kulu heinamaadel, rotid näevad külas vaeva absoluutselt kõige närimisega, kassid, no kus siis kassid metsas saavad olla? - Linnud vedelevad päev läbi taevas ja nastikud on suht väljasurnud. Mets on tühi nagu ruhnlase usk Saare maakonda.

Aga tänane hommik tuli teistmoodi.
Jooksin mina mööda vana Ringsu tee üht alternatiivlõiku, kus juba väga vanal ajal meie oma küla metsnik kännu sisse ühe orava on saaginud (või on see ilves, imelik ilves).
Olen harjunud nägema seda legendaarset kujukest keset sünkjat metsa nagu iga teine hea ruhnlane.
Ent täna oli kujukesel väikene lisa ühe mahlase ploomi ja kahe šokolaaditüki näol. Piisav põhjus, et jääda seisma, ajada silmad punni ja imestada.




Keegi oli toonud ilmselt oma ebajumalale kas ohverduse või almuse, kuidas teile sobib, ning see keegi ei võinud teada, et mina sealt see hommik mööda jooksen, kuna ma seda isegi hommikuti ette ei tea.
Ning siis mina tagasihoidliku ja Jumalakartliku inimesena sõin ploomist pool ja šoksist pool, veendumaks, et siin miskit mürgitamiskavatsust tallel poleks. Vist ei olnud.
Üks ebaharilikult paks sajajalgne nõudis susisedes järelejäänud maiustuse endale ja kas siin Jumalale midagi enam jääbki, ei oska öelda. Aga ilmselt võiks uue nodi sinna viia, ilmselt võiks jah.

Tore oleks teada, kes nihukese triki tegi, sest sellised toredad asjad teevad kõledal sügisel ikka olemise veidike soojemaks. Nii ka tuttuus kallistuspoliitika, mida pisike hulk aktiivset külarahvast eesotsas minuga, juba harrastavad. Ilusa sügise jätkumist !

Päikest,

Marten