Et kõik ausalt ära rääkida, pidavat vist otsast alustatama. Kuigi kogu inimlaste kogum, kes eelmisel
reedel Tungile maabus, on ka varem saarel erinevaid paiku avastanud (mõni koguni siin sündinud),
pole keegi viitsinud eriti geomeetriaga tegeleda, s.t välja arvutada, et ring ümber saare polegi nii
pikk… Valmar on selliseid ringe teinud, aga viimased jäid kindlasti eelmisesse riigikorda. Seega –
panime selle „suve“ esimesel täispikal päeval proovile kaks suurt ja kolm väikest ja otsustasime ellu
viia tegelikult juba kevadest saadik haudunud mõtte saare piirjooned lähemalt või kaugemalt läbi
käia.
Stardipauguks löödi autouksed kinni Limo sauna mäeküljel kuskil poole kümne paiku. Teekond
päripäeva järjest tugevneva päikesetuule tagantlükkamisel võis alata.
Esimest korda nõudsid lapsed (Elisabeth ja Joosep kümnesed, Marten üheksane) vett 13-minutilise
jalutuskäigu järel, aga see ei osutunud siiski halvaks endeks. 10.09 peatusime jahisadama II korruse
välikohvikus, et süüa mõni kaasavõetud kehakinnitus.
Edasi algas matka eelduslikult raskeim osa ehk saare
läänekülje vallutamine. Ilmajaama juures tuvastasime ühe laiba, tõsi küll, varese oma, järgmine
tund möödus kariloomade jälgi ajades, ilma kelle määratu isuta olnuks meil ilmselt oluliselt
keerulisem roostik-karjamaad läbida. Lähemale kui paarkümmend meetrit mäletsejad siiski ei
lasknud, s.t sarvepidi tänada ei õnnestunud. Mööda metsapiiri ja merd silmist laskmata jõudsime
poole kaheteistkümneks männihunnikuteni, kus ootamatult palavaks kippuv ilm sundis meid jällegi
pausile.
Seejärel leidsime konnavaba konnatiigi
ja forsseerisime petlikult vooluvaba aia,mis Valmari lähemal katsumisel osutus siiski vooluringis olevaks.
Sõbrad ei kutsu teda vist asjata
ka Volts, mis inglise keeles tähendab täpselt seda, mille osaks ta sai. Keskpäevaks keerasime Holma
pihlaka juurde ja parema valiku puudumisel kahlasime pea kolmveerand tundi küll pahkluuni ja küll
pehmemate kehaosadenigi ulatunud vees,
et jõuda kohalike hulgas Sahhalinina tuntud saarele.
Seal viibinud paarikümnel sarvilisel ei pidanud viit Jeesust üle mere tulevana nähes närv vastu ja
nad pagesid kabuhirmus saare sisemusse. Kuigi esialgu tundus vesi kõhedavõitu, ei külmunud
kedagi ega midagi ära ja järjest enam oli selge, et keegi seal üleval ilmanuppude juures on ka
meiega. Nagu olekski suvi alanud (kuigi tänaseks juba teame, et see tunne oli petlik)! Saarelt Pärsi
poole asuva tamme otsa olime eelmisel õhtul riputanud külmakasti söögi-joogiga, mille sisu nüüd
pikniku vormis eriti hästi maitses. Algas Lõuna suure algustähega, meeleolu järgi võis juba eeldada,
et järgmine tiir tehakse ümber Gröönimaa…
Pärsi otsast läbisime veel ühe veetakistuse Isamaa otsa suunas (maad mööda minnes pidanuks
vikatiga olema)
ja kell 14.24 olid viimased jalad (ka need, mida himustasid kaldaäärses roostikus hulgakesi ujunud
kogred) kuivatatud. Edasi veidi üle heinamaa, siis läbi veel mitte päris valminud, aga punase väluna
paistnud metsmaasikate metsaaluse,
kuni saime üle mitme tunni jälle jalad liivale. Kuunsisse heiskasime lipu kella kolmeks.
Seal ka viimane kehakinnitus enne finišisirget ja edasi läbi metsa Norrkeldi poole. Kui normaalselt
on sellise vaikse ilma ja temperatuuriga metsa all sääski umbes miljard ühe inimese kohta, siis…
seekord oli neil vist mingi kokkutulek kuskil mujal, Kihnus või Manõjal või maeiteakus. Igatahes me
olime arvulises ülekaalus. Kui jala liivale saime, võis Limo sauna lõhna juba tunda, ja kuigi viimased
kilomeetrid ei olnud lastele enam kõige kergemad, pidasid nad metsast murtud matkakeppide toel
siiski kenasti vastu.
Seda tuttavat pruuni katust nähes
läks lausa jooksuks ja ametlik finišiaeg oli 16.28. Seitsme tunniga oli saarele ring peale tehtud
ja nagu näete, polnud nägudel viga midagi. Igatahes Runö ei olnud selleks ajaks veel finišilintigi
mandrilt kohale jõudnud tuua. Idanaabreil on selle kohta suisa geograafilise täpsusega väljend –
nikto ne ruhnulsja.
Igatahes – täname head ilma, nautisime vaheldusrikka loodusega saart ja kes viitsis lõpuni lugeda –
tehke järgi! Suvi on veel pikk ees.
Matkal käisid
Ehh ja Vohh (enne matka algust tuntud kui Ohh ja Ahh) ja tublid lapsed
Toomas Pärnust
