11 December 2015

Carl Russwurmi jälgedes I

Allpool mõni väljavõte Carl Russwurmi 1855. aastal ilmunud raamatust „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“. Nii originaalis kui nüüd ilmunud tõlkes kasutatakse autori nimekuju Rußwurm, aga et eesti tähestikus ja klaviatuuril säärast „ss“-i tähistavat kronksu pole, kasutame nimekuju Russwurm, mis on täpselt sama õige. Pealkirjast ka: miks on Ruhnu Eestimaa randadest eraldi välja toodud? Pealkiri täiesti õige, sest Ruhnu kuulus eraldiseisvana teistest selleks ajaks säilinud rannarootsi asualadest Liivimaa kubermangu, pealinnaga Riias. Lk 383 kirjutab Russwurm: Tavaliselt purjetavad kõik oma varudega Riiga, kus saavad leisika eest (st ca 8 kg hülgerasva eest – K) 1,25-2 hõberubla, nii et sellest saadav tulu on u. 5000 hõberubla; nad maksavad ka oma maksud ja hoolitsevad samal ajal kohusetruult pastori osa müügi eest, kellele nad annavad saadud raha ilma mahaarvamiseta. Riias varustavad nad end ka elutarvetega, mida nad ranniku talupoegadelt ei saa, nagu raud, püssirohi, seatina, sageli ka kanep ja lina, tõrv jms.

Lk. 48. Saaremaad eraldab Hiiumaast nelja versta laiune merekitsus, Soela väin (Söälasund „Seehundsstraße (Hülgeväin)“, sõnast „söäl“, millega siinsed rootslased tähistavad hüljest).

Lk 50. 12) Steingrund, Ruhnust põhja pool, 18 jalga, ja Graitagrund, Margarethengrund, (Margareta madalik), Ruhnust edelas, 18-24 jalga. (Täna Greta madalik – K.)

Lk 60. Ruhnus nimetatakse üht 70-80 jala kõrgust mäge nimega Kõrgemägi (Haubiaerre), millel kasvab küll okaspuid, kuid mis koosneb läbinisti sõmerast liivast.

Lk 90. Põhja pool lõpeb Ruhnu Kyuns-uddi neemega – varem Kungs-udd (Königsspitze? (kuninganeem?)) - ja lõuna suunas Ringsuddi neemikuga, mis on võib-olla lühendatud nimest Heringsudd (Häringspitze (heeringaneem)), kuna sinna viiv tee kannab nime Heringswäjen. (Lk 383 : Kalapüük paistab olevat varasemal ajal olnud tähtsam kui praegu. Gadebuschi järgi käis Liivimaa ja Preisimaa randadel kuni 1313. aastani vilgas heeringapüük, pärast seda pöördus see kala Norrasse. Arvatavasti nimetati räime varem heeringaks, kuna too kasvab sageli selle suuruseks. (Siinkohal Russwurm eksib – kommentaaris kirjutab Külvi Kuusk, „et arvatavasti on tegemist heeringaliste liiki kuuluva vinträimega. See kala on räimest suurem ja heeringast väiksem, neid oli palju XIX-XX sajandi vahetusel, pärast seda nad kadusid meie vetest või neid jäi palju vähemaks.“ Ise olen vinträime saanud 20 aasta jooksul kaks tükki, need olid küll heeringa mõõtu. - K) Lk 702. Nimelt saab siinne pastor (Ruhnu oma – K) (---) 5) kümnise kõigilt Ruhnu juures püütud kaladelt, kokku u. kaks tünni räime, ühe tünni suitsuheeringat, ühe tünni suitsulesta, ühe tünni soolatud lesta, veerand tünni soolatud siiga ja palju värskeid kalu. (Seega on „räim“ räim ja „heeringas“ tõesti mingi muu kala, tõenäoliselt siis vinträim. Eesti NSV kalade (Mikelsaar, 1984) järgi püüti nt veel 1948. aastal Kura lõukas 575 ts vinträimi, hiljem on see kala aga välja suremas. - K)

Lk 93. Kaitstud ollakse ka madude eest, tüütuks nuhtluseks on aga loendamatu hulk konni, kes poevad majadesse ja lasevad oma krooksumist ööl ja päeval kuulda isegi pastoraadi seinamulkudes. Veelgi ebameeldivamat piina valmistavad kirbud, keda vist ei leidu kusagil nii arvutult ja sellise suurusega kui Ruhnus, ja neist lahtisaamine puust, samblaga topitud majades on võimatu, mistõttu üks varasem kirikuõpetaja palus pärast seda, kui oli konsistooriumile oma häda kirjeldanud, võimalust talle uus maja ehitada. (Kõrede ja kirpude nuhtlusest oleme tänu Jumala armule lahti saanud, vaene kirikuõpetaja aga, nagu teame, uut maja seekord ei saanud. Uus pastoraat ehitati alles 1875. aastal, kui eelmine oli kümme aastat varem maha põlenud. - K)

Lk 101. Krokoweinskoi, Krummwegswald (lookleva tee mets), Krokowäg, Krummweg (looklev tee).

Lk 110. Hjärne järgi olid Kihnu ja Manilaid (Kyn und Mannö) tema ajal (1699) asustatud eestlastega. „Kuna aga,“ lisab ta, „viimasena mõeldud saare nimi Mannö on rootsipärane, oletatakse, et muiste olid seal elanud rootslased.“ - Seda oletust kinnitab Kihnu külanimi Rootsiküll (Schwedendorf, Rootsiküla), samuti elanike näojoonte ja kommete eripärad. „Nimelt veel praegugi,“ mainib Kunik (Russwurmi kaasaegne akadeemik – K), „jagunevad elanikud kahte väga erinevasse rühma, kuigi mõlemad räägivad eesti keelt. Rannal olevad kalurid on suurem kaunim, tugevam, uljam tõug, kes tegeleb eriti hülgepüügiga. Teise tõu moodustavad sisemaal olevad põlluharijad, kes on väikesed, nõrgavõitu, inetud nagu mandrieestlased.“ Esimesed riietuvad nagu ruhnlasedki valgesse ja on eestlastest puhtamad.

Kaarel