Allpool mõni väljavõte Carl
Russwurmi 1855. aastal ilmunud raamatust „Eibofolke ehk rootslased
Eestimaa randadel ja Ruhnus“. Nii originaalis kui nüüd ilmunud
tõlkes kasutatakse autori nimekuju Rußwurm,
aga et eesti tähestikus ja klaviatuuril säärast „ss“-i
tähistavat kronksu pole, kasutame nimekuju Russwurm, mis on täpselt
sama õige. Pealkirjast ka: miks on Ruhnu Eestimaa randadest eraldi
välja toodud? Pealkiri täiesti õige, sest Ruhnu kuulus
eraldiseisvana teistest selleks ajaks säilinud rannarootsi
asualadest Liivimaa kubermangu, pealinnaga Riias. Lk 383 kirjutab
Russwurm: Tavaliselt purjetavad kõik oma varudega Riiga, kus saavad
leisika eest (st ca 8 kg hülgerasva eest – K) 1,25-2 hõberubla,
nii et sellest saadav tulu on u. 5000 hõberubla; nad maksavad ka oma
maksud ja hoolitsevad samal ajal kohusetruult pastori osa müügi
eest, kellele nad annavad saadud raha ilma mahaarvamiseta. Riias
varustavad nad end ka elutarvetega, mida nad ranniku talupoegadelt ei
saa, nagu raud, püssirohi, seatina, sageli ka kanep ja lina, tõrv
jms.
Lk. 48. Saaremaad eraldab Hiiumaast
nelja versta laiune merekitsus, Soela väin (Söälasund
„Seehundsstraße
(Hülgeväin)“, sõnast „söäl“, millega siinsed rootslased
tähistavad hüljest).
Lk 50. 12) Steingrund, Ruhnust põhja
pool, 18 jalga, ja Graitagrund, Margarethengrund, (Margareta
madalik), Ruhnust edelas, 18-24 jalga. (Täna Greta madalik – K.)
Lk 60. Ruhnus nimetatakse üht 70-80
jala kõrgust mäge nimega Kõrgemägi (Haubiaerre), millel kasvab
küll okaspuid, kuid mis koosneb läbinisti sõmerast liivast.
Lk 90. Põhja pool lõpeb Ruhnu
Kyuns-uddi neemega – varem Kungs-udd (Königsspitze?
(kuninganeem?)) - ja lõuna suunas Ringsuddi neemikuga, mis on
võib-olla lühendatud nimest Heringsudd (Häringspitze
(heeringaneem)), kuna sinna viiv tee kannab nime Heringswäjen. (Lk
383 : Kalapüük paistab olevat varasemal ajal olnud tähtsam kui
praegu. Gadebuschi järgi käis Liivimaa ja Preisimaa randadel kuni
1313. aastani vilgas heeringapüük, pärast seda pöördus see kala
Norrasse. Arvatavasti nimetati räime varem heeringaks, kuna too
kasvab sageli selle suuruseks. (Siinkohal Russwurm eksib –
kommentaaris kirjutab Külvi Kuusk, „et arvatavasti on tegemist
heeringaliste liiki kuuluva vinträimega. See kala on räimest suurem
ja heeringast väiksem, neid oli palju XIX-XX sajandi vahetusel,
pärast seda nad kadusid meie vetest või neid jäi palju vähemaks.“
Ise olen vinträime saanud 20 aasta jooksul kaks tükki, need olid
küll heeringa mõõtu. - K) Lk 702. Nimelt saab siinne pastor (Ruhnu
oma – K) (---) 5) kümnise kõigilt Ruhnu juures püütud kaladelt,
kokku u. kaks tünni räime, ühe tünni suitsuheeringat, ühe tünni
suitsulesta, ühe tünni soolatud lesta, veerand tünni soolatud
siiga ja palju värskeid kalu. (Seega on „räim“ räim ja
„heeringas“ tõesti mingi muu kala, tõenäoliselt siis vinträim.
Eesti NSV kalade (Mikelsaar, 1984) järgi püüti nt veel 1948.
aastal Kura lõukas 575 ts vinträimi, hiljem on see kala aga välja
suremas. - K)
Lk 93. Kaitstud ollakse ka madude eest,
tüütuks nuhtluseks on aga loendamatu hulk konni, kes poevad
majadesse ja lasevad oma krooksumist ööl ja päeval kuulda isegi
pastoraadi seinamulkudes. Veelgi ebameeldivamat piina valmistavad
kirbud, keda vist ei leidu kusagil nii arvutult ja sellise suurusega
kui Ruhnus, ja neist lahtisaamine puust, samblaga topitud majades on
võimatu, mistõttu üks varasem kirikuõpetaja palus pärast seda,
kui oli konsistooriumile oma häda kirjeldanud, võimalust talle uus
maja ehitada. (Kõrede ja kirpude nuhtlusest oleme tänu Jumala
armule lahti saanud, vaene kirikuõpetaja aga, nagu teame, uut maja
seekord ei saanud. Uus pastoraat ehitati alles 1875. aastal, kui
eelmine oli kümme aastat varem maha põlenud. - K)
Lk 101. Krokoweinskoi, Krummwegswald
(lookleva tee mets), Krokowäg, Krummweg (looklev tee).
Lk 110. Hjärne järgi olid Kihnu ja
Manilaid (Kyn und Mannö) tema ajal (1699) asustatud eestlastega.
„Kuna aga,“ lisab ta, „viimasena mõeldud saare nimi Mannö on
rootsipärane, oletatakse, et muiste olid seal elanud rootslased.“
- Seda oletust kinnitab Kihnu külanimi Rootsiküll (Schwedendorf,
Rootsiküla), samuti elanike näojoonte ja kommete eripärad. „Nimelt
veel praegugi,“ mainib Kunik (Russwurmi kaasaegne akadeemik – K),
„jagunevad elanikud kahte väga erinevasse rühma, kuigi mõlemad
räägivad eesti keelt. Rannal olevad kalurid on suurem kaunim,
tugevam, uljam tõug, kes tegeleb eriti hülgepüügiga. Teise tõu
moodustavad sisemaal olevad põlluharijad, kes on väikesed,
nõrgavõitu, inetud nagu mandrieestlased.“ Esimesed riietuvad nagu
ruhnlasedki valgesse ja on eestlastest puhtamad.
Kaarel