Lk 483. Ruhnlaste isemeelsus, mis
kasvas tihtilugu üle tõrksuseks võimude vastu, andis vaimulikele,
kes pidid koos niinimetatud kuusmeestega politseivõimu teostama,
sageli põhjust kaebuseks. Kord ei soovinud nad maksta makse, kord
hoolitseda vajalike pastoraadi parandustööde eest, kord ei soovinud
raiuda puid, mille näitas kätte metsa ülevaataja, kord pastorit
Kuressaarde viia, või ei teinud talle põllutöid, mistõttu too oli
sunnitud 1761. a. oma põllu sööti jätma jms.
Lk 484. Oletus, et arusaamatused
leidsid ast ainult sakslastest pastorite ajal (1727-1795), on
alusetu, sest 1. ei tea me esimestest rootsi pastoritest eriti
midagi, 2. andsid pastorid Kroll ja Reuter oma eluviisi ja õpetusega
selleks ise põhjust, 3. õnnestus tasakaalukal pastor Lindemannil,
arvatavasti sakslasel, kellele alguses sai küll osaks üksjagu
ähvardusi ja sõimu, saavutada oma koguduse suurim lugupidamine, ja
lõpuks on ka uuemal ajal, kui ruhnlaste meel paistab üldse olevat
muutunud leebemaks ja vana robustsus veidi taandunud, veel mõningaid
tülisid ka rootslastest vaimulikega. Vähemalt pastor Malmgren, kes
valdas sündinud rootslasena täiuslikult mitte ainult oma emakeelt,
vaid ka Ruhnu murret, ja kes omandas julguse ja muude isikuomaduste
tõttu ruhnlaste hulgas mitte just väikese lugupidamise, on ise
öelnud, et ta ei julgenud mõnda aega minna küla peale muudmoodi
kui kaks püstolit taskus; rääkimata veel siis paljudest vihastest
tülidest teiste vaimulikega.
Lk 486. Pastor Krollil, kes mõnikord
võis tõepoolest oma autoriteedi mängu panna, avades nt. pulmade
ajal tantsu, või nagu Reigis, kus oli ametisse astunud ilma
ordineerimata, kuna osutus ristiusu elementaarsetes algtõdedes
täielikuks võhikuks, ja kes 1727. aastal tagandati, tuli ruhnlaste
tooruse all paljugi kannatada. 1735. aastal kirjutas ta selle kohta
sügavalt ohates kirikuraamatusse: „Issand Jeesus halastagu kõigile
siin olevatele vaimulikele, kel peab säärase põrguliku
loomakarjaga tegemist olema!“
(---) Teine ruhnlane, 80-aastane Peer
Jöranson suvatses pastori ees koguni kirikuuksed lukku panna, mille
eest sunniti muuseas patukahetsustegudele. Ühe pulma ajal viis Kroll
ise peigmehe kirikusse. Too, Olof Casperson pidas vaimulikule
tänutäheks oma kohmakas laadis ülimalt robustse kõne, milles
nimetas teda kolm korda mõrtsukaks ja tapjaks ning lausus talle
niimoodi komplimente kuni kirikusse sisenemiseni. - Hauakirjaks
austasid mõned teda hinnanguga, et see olla tema teenitud palk, et
ta säärase lõpu leidis – väimees laskis ta maha -; ta olla
skorpion, ja jäägu muld talle kurku kinni.
Lk 488. Selles teadmises (eneseuhkuses
– K) suhtlevad nad ka võõrastega, samuti oma vaimulikuga. Näiteks
ei talu nad seda, kui ta maa saadustest peale hülgerasva midagi
väljapoole müüb. - 1800. aastal soovis pastor Malmgren oma heinad
ühele Riia kaupmehele anda. Kui too (neile järele) tuli, tormasid
kaks jultunud talupoega raevunult pastorile kallale ja hüüdsid: „Te
tahate meie heina müüa?“ Kaupmees ja pastor jahmatasid ning
hakkasid naerma. „Kuidas Te võite,“ ütles viimane, „minu
heina enda omaks nimetada?“ „Sellepärast,“ kõlas vastus, „et
see on kasvanud meie maal ja peab minema selle hüvanguks. Kaupmees
ei tohi saada mitte üht õlekõrt; see jääb meile! Me kutsume
kokku kogukonna, et teha pastorile selgeks, mida ta tegema peab.“ -
Siis tormasid nad tagasi heina tooma. - Kui pastor märkas, et nad on
marru läinud, lubas ta heinad rohkem rahu nimel ja sellleks
sunnituna vabatahtlikult neile ja küsis, mida nad selle eest anda
tahaksid. - „Mida me selle eest annaksime?“ vastasid nad, „heina
on meil küllalt, ja nii ei toimi me mitte puudusest, vaid ainult
näitamiseks, et meil on sellele eesõigus, kuna see on kasvanud meie
maal!“ Selle eest, millest kaupmees oli valmis maksma kuus rubla,
pakkusid nemad ühe. Malmgren pidi heina poole hinnaga neile
loovutama ja maksma kinni ka kaupmehe reiskulud, kuna meeste
isemeelsust ei suutnud murda miski.
Kaarel