Kaarel
Pildid: Epp Ehasalu
Läti
riigi ajalooarhiivis Riias (Valsts vesturiskais muzejs) asusid
ladustatud kogude hulgas veel 1939.a. ka viis väikest keskaegset
puuskulptuuri, mis pärinevad Ruhnust. Need olid kaks istuvat
madonnat, üks troonitud piiskop, üks seisev figuur, tõenäoliselt
Johannes, samuti üks Olofi kuju. Riiga saadeti need 1892 seoses
vanema kirikukunsti inventariseerimisega, mis selle aja balti
kunstiajaloo pioneeri Wilhelm Neumanni poolt tolleaegsetes Vene
Läänemere provintsides ette võeti.
Pastor
F.J. Ekman, kes teenis saarel 1841-42 ja kes on teinud põhjaliku,
tanapäevalgi väga väärtusliku kirjelduse Ruhnust ja selle
ehitustest, teatab, et tema
ajal asusid madonnad ja piiskop - viimatinimetatu keskel - väljaspool
kirikut, ukse kohal lääneviilul. Nad seisid seal
ahtridekoratsioonil, mis ühelt laevalt vöetud ja mis muide on
siiamaani alles. Ekmani ajal oli figuuridel säilinud tuhmid
kuldamise ja ”õlivärvi” jäljed. Viiekümne aasta jooksul, mil
skulptuurid pidid veel väljas olema, on jõudnud ka need jäljed
kaduda ning puidu pind kahjustunud ja pragunenud ja kujud on lõpuks
saanud selle iseloomu mis neil praegu on. Kuid ehkki nad on võibolla
100 aasta jooksul olnud väljas ilmastiku mõju käes, on nad
säilitanud märkimisväärselt palju sellest kunstilisest vormist
mis kunagi andis elu puuplokile. Praegu on ainult krutsifiks vanas
puukirikus säilinud.
See võib ju olla märkimisväärne, et nii palju
keskaegseid puuskulptuure on leidnud koha Ruhnu väikeses kirikus.
Nende stiiliiseloom on läbinisti erinev, mistõttu ei ole mõeldav,
et need pärinevad lammutatud altarikapilt. Ka katolikul ajal mahutas
üks väike saare kirik vaevalt siin palju altareid, et kõik need
pühakujud oma koha leidsid. Tundub olema tõenäoline, et mõned
kujud pärinevad kirikutest või kabelitest, mis praeguseks on
kadunud. Seda suunda näitavad mitmesugused asjaolid. Saare vanema
aja olukorrast annab ettekujutuse kaartiskits aastast 1627. Selle
järgi oli sel ajal peale kiriku küla keskel lisaks kolm kabelit
saarel, kaks idakaldal, nimelt Korskirke lõuna pool ja Ôverkirke
põhja pool, samuti läänekaldal Utkirke koos juurdekuuluva
kirikuaiaga. Viimatinimetatud kiriku juures asus varem nn vana küla,
mis siiski aegade jooksul kadus. Kabelid rannas olid töenäoliselt -
ühineme siin Kleini arvamusega - alguses annetuskabelid, mis
keskajal ehitati meresöitjate poolt merehädast pääsemise tänuks.
Sarnaseid leidub ka mujal, muu hulgas Hiiumaal. Muidugi ei ole
välistatud, et need ehitati saare elanike endi poolt. See tundub
eriti käima Utkirke kohta, kus ju ka matmisplats oli. Seal võis
vähemalt üks krutsifiks olla kuid samuti ka üks kuju pühakust,
kellele kabel pühendatud oli. On iseloomulik, et neli krutsifiksi
asusid Ruhnu vanas kirikus ka 18. sajandil, see tähendab kolm
nendest nagu kaks või kolm pühakutki tunduvad pärinevat siis
lammutatud kabelitest.
Vanem tüüp on esindatud ühega nendest istuvatest
kujudest, madonnaga. Figuur ei ole mitte ainult vanim, see on ka
veidi suurem kui ülejäänud (körgus 0,63 m). Materjal on tamm.
Asudes väljas ilmastiku käes, kus kuju on ukse kohal kaua seisnud,
ei ole ainult värv kulunud, vaid ka puit on pragunenud ja mädanenud,
eriti nendes kohtades kus lumi ja jää on pidama jäänud - süli ja
sokkel. Käed on ära murtud ja suhteliselt pindmiselt modelleeritud
näojooned on peaaegu kadunud.. Maria istub troonil, mille seljaosa
on ära murtud, ainult külgedel on säilidud sarvekujulised
teravikud. Figuur on veel, peaaegu romaani eeskujul plokiga seoses.
Voltidel on oma paralleelsuse juures range sümmeetria ja
dekoratiivne joon mis samuti on varagootilik. Kehahoiak on
paindumatu, asend puhtalt esipinnaline. Pea on suhteliselt suur ja
nägu moodustab ühtlase ovaali. Kaela juures kinnitatud mantel
suundub käte juures tagasi, kukub alla üle põlvede ja sealt edasi
aluse poole täiesti reeglipärase vertikaalsete voltidena, mis on
omavahel ühendatud nurkvoltidega. Seeliku laid moodustab elegantse
kumerduva spiraaljoone. Voldid on laiad ja teravate harjadega vahel.
Hoolimata vanamoelisest joonest, mida me siin nimetasime, on figuuril
siiski selgus ja kindlus tema ülesehituses, mis tugineb uuel
tõepärasuse elamusel, mille kandja gooti stiil on. Lai nägu kumera
kaela kohal, selge anatoomiline kooskõla pea, kaela ja õlgade
juures võib vaid olla nikerdatud suhteliselt hilisel ajal. Vaatamata
romaani joonele on skulptuur gootilik.
Pole mingit alust kahelda, et ka Ruhnu kuju meister oli
gotlandlane.Mitmed Gotlandi päritoluga tööd sarnanevad kvaliteedi
poolest Ruhnu skulptuuridega ja mida vöib pidada Vätemeistrite
ringi töödeks. Nende hulka kuuluvad Tofta Olof ja Fröjeli Olof,
mõlemad Gotlandi muuseumis Visbys, samuti üks Olofikuju Lääne
Ed’ist, mis praegu asub Riigi ajaloomuuseumis. Ka üks Olofikuju
Guldrupist, mis praegu asub Gotlandi muuseumis, sarnaneb väga Ruhnu
Mariaga. See ei puuduta mitte ainult riietuse kujundust.Mantli
kujundus ja langemine, samuti laiad, parelleelsed voldid on
sarnasused mis äratavad tähelepanu. Siinjuures on vähetähtis kas
Gudrupe Olofi nikerdaja on Vätemeistrite hulgast või nagu arvab
Roosval - Ojameistrite hulgast, kes tegutsesid Gotlandil. Peatähtis
on, et Ruhnu skulptuur, olles suguluses Guldrupe Olofiga ja samuti
Vätemeistrite töödega, astub esile kui gotlandi töö ja et see
gotlandi suguseltsiga eesotsas on dateeritav 13. sajandi löppu või
ligikaudu aastasse 1300. See on üks näide rikkalikult õitsvast
gotlandi ehituskunstist.
Teine istuv naisfiguur, Maria koos lapsega, on veidi
väiksem eelpool käsitletud skulptuurist (körgus 0,51 m). Ka sel
juhul on materjaliks tamm ja kuju on olnud väljas ilmastiku käes
nagu eelmine skulptuurgi. Lisaks köigele on madonna ja Kristuslapse
käed küljest ära murdunud ja mölema näod on peaaegu kustunud.
Maria istub madalal ja laial toolil ja hoiab last oma vasakul käel.
Lapse jalad on märkimisväärselt lühikesed ja pikk ülakeha on
otse.
See stiil mida me nüüd vaatlema asume, on
teiselaadiline kui see mis iseloomustas eelpool käsitletud kujusid.
Puupakulik jäikus on asendunud vabama hoiakuga ja samal ajal on ka
proportsioonid muutunud - pea on siin märkimisväärselt väike
võrreldes kehaga. Vaatamata sellele, et hoiak on ka siin
esiplaaniline, mõjub kuju tänu vabamale draperiikäsitlusele
sundimatumalt ja elavamalt. Riietus ei ole dekoratiivselt
skemaatiline ja sümmeetriline vaid langeb suhteliselt vabalt pehmete
ja sügavate voltidena. Oma saleda propotsiooniga, veidi kalduoleva
peahoiakuga ja seeliku sügavate ning maani ulatuvate voltidega
esindab madonna nõtkemat ja peenemat stiili kui vanem skulptuur. See
on läänelikum, juba puhtalt gootilik madonnatüüp mida me siin
tundma õpime, algselt inspireeritud prantsuse eeskujudest ja mida
esineb rikkalikult Kesk- ja Alam-Reinimaal 14.sajandi alguses.
Ka Gotlandil on see stiil siiski esindatud, peamiselt
nn Bungemeistri poolt. Meistri toodangu hulka kuulub muu hulgas
terve rida madonnasid, mis sarnanevad Ruhnu madonnale. Öjameister,
kes on samuti prantsuse mõjutustega, esindab samuti seda liini,
eriti tema õpilased, näiteks nn Hamrameister, on valmistanud
madonnasid, mis eriliselt sarnanevad Ruhnu madonnale. Ruhnu madonna
ilusamate esindajate hulka (sama materjal) kuuluvad Över-Selö
madonna Strängnäsi muuseumis ja Nousise madonna Åbo muuseumis.
Need moodustavad toodangu tsentrumi, kus Ruhnu madonna on üks
perifeeria töödest. Nende draperiikäsitlus on rikkalikum ja
liikuvam kui Ruhnu madonnal kuid sarnasus kehahoiakus, jalgade
asetuses, riidevoltide asetuses ja kuju proportsioonides on otsustava
tähendusega. Eriti suur sarnasus on Nousise madonnaga, kus laps ei
seisa, nagu Över-Selo skulptuuri puhul, vaid istub samuti sirge
seljaga nagu Ruhnu skulptuuris.