Käisime 2018. aasta kevadel Hannuga Ruhnus ning otsustasin tiigist oma roosidele rammusat muda tuua. Teisel pool tiiki hakkas otse veepiiril silma sang, arvasin et ehk on seal mõni eestiaegne tass või kohvikann peidus ning kukkusin sikutama. Tuli labidas appi võtta ning maa seest ilmus nähtavale pott. Esimene mõte muidugi, et rahapada. Raha polnud kahjuks mitte öörigi, mulda ja soppa paksult täis. Igaks juhuks sonkisin veel veidi labidaga ümbrust, kuid peale laagerdunud setete ei leidnud midagi. Lasin poti kaevuveega puhtaks ning jäi teine veranda peale seisma. Selline kolme jalaga pott, raskest metallist, kohati roheka kihiga kaetud, täiesti terve ja tugev, ainult üks jalg veidi lühem kui teised. Linnas juhtusin lugema artiklit, kus rääkis arheoloogilistest leidudest ning märkasin sarnast potti, dateering 15.-17. sajand. Tuli välja, et sellist kolmejalgset potti kutsutakse graapeniks. Võtsin ühendust Muinsuskaitseametiga ja teatasin leiust. Alguses lubati lausa delegatsiooniga kohale tulla ning uurida leiukohta põhjalikumalt, aga siiani seda juhtunud ei ole. Igatahes eelmise aasta lõpus tehti Muinsuskaitseameti arheoloogiliste leidude komisjoni 16.10.2019 koosolekul otsus, et tegemist on arheoloogilise leiuga, kanti see riiklikusse registrisse, määrati mulle leiutasu 100 eurot ning anti ese Saaremaa Muuseumile. See viimane otsus oli väike eksitus, sest palusin leiu üleandmise aktis anda leid võimalusel Ruhnu muuseumile, komisjon arvas ekslikult, et Ruhnu muuseum on Saaremaa Muuseumi osa. Leiule andis eksperthinnangu Erki Russow. Siin mõned tsitaadid E. Russowi eksperthinnangust:
Ese on vaske sisaldavast metallisulamist kolme jalaga nõu mida erialakirjanduses tuntakse "graapeni" või "grapeni" nime all. Nimetus on tuletatud keskalamsaksa keelest ning tähistab sõna "haarama" (sks k "greifen"). Sellise kujuga metallanuma kasutusvaldkond võib olla väga lai, sõltudes nii eseme suurusest kui ka hetkevajadusest. Esmajoones pruugiti neid toidu valmistamisel ja tarbimisel, kuid sekundaarse funktsioonina võib välja tuua nende kasutamist rahapajana, seda eriti just maapiirkondades. Metallist kolmjalgnõusid valmistati hiljemalt 12. sajandi lõpust (Krabath 2001, 34-35), nende tarvitamise kõrgaeg oli 14.-17. sajand ning kasutamine taandus ajapikku kui avatud kolde asemel võeti kasutusele raudadega pliit, olles mõnel pool ringluses siiski kuni 19. sajandi lõpuni….
…Seega peab vähemalt hetkel leppima tõdemusega, et Ruhnu leid on tüüpiline hansaruumi metalltoode.
…Niisiis saab Ruhnu graapeni vanust hinnata ainult paralleelleidude abil. Üks väliste tunnuste - anuma kõhuosas asuvad kolm ranti - poolest lähedane kolmjalgnõu avastati
mõned aastad tagasi Lääne-Virumaalt Porkuni külast. Tänu meistrimärgile oli Porkuni leidu võimalik oletuslikult paigutada 15. sajandi lõppu või 16. sajandisse (Russow 2016).
Ilmselt võib sedasama välja pakkuda ka käesoleval juhul - Ruhnu graapeni näol peaks olema tegemist hiliskeskaegse ehk 15.-16. sajandi metallanumaga. Millal Ruhnu pott tiiki sattus, pole olemasolevate nappide andmete valguses võimalik hinnata….
…Seega esindab Ruhnu külast avastatud pott tüüpilist keskaegset masstoodet, millest on eri põhjustel tänaseks säilinud vaid murdosa. Samas väärib rõhutamist eseme suurepärane terviklik säilivus ning asja haruldus leiukohta - Ruhnu saart - silmas pidades, mistõttu on asjal lisaks teaduslikule väärtusele ka museaalne väärtus.
Leitud pott võib olla vanem kui Ruhnu puukirik ning väga huvitav oleks teada, kuidas selline asi Ruhnu sattus ning kes, millal ning milleks seda kasutas. Ei usu, et see tavalise talupoja majapidamisse kuulus- ehk oli tegemist saagiga mõnelt madalikule sõitnud laevalt või vahetustasu hülgepoegade nahkade eest … Igatahes on muinsuskaitse lubanud, et graapen deponeeritakse pikaajaliselt Ruhnu muuseumis ning varsti saab seda saarel oma silmaga näha.
Triinu
10.02.2020