äärde.
Meie õppisime seekord ära põhilöögid (keegi haiget siiski ei saanud, nii lihtsalt nimetatakse töövõtteid niplispulkadega töötades). Rist-keerd-rist-keerd, nii see võrguline pind pulkade (rk* polka)* abil muudkui tekkis. Teada on, et Ruhnu naised niplasid oma tanupitsidesse isegi hülgepoegi ja peremärke.
Teisel päeval tegime tutvust fileepitsiga (rk *knutet och trätt)*. See pole aga üldse sama, mis fileeheegeldus, vaid töövahendina kasutatakse erilist nõela. Sellega sõlmides valmistati võrk, millele põimiti värviliste villaste lõngadega motiivid. Taoline ilustus kaunistas Ruhnus padjapüüri otsa. Eriti
uhke pits oli padjal, mis asetati pruudisängile. Elin Eliasson oma raamatus "Runös folkdräkter" kinnitab, et võrgu selle pitsi aluseks valmistasid hoopis mehed, sest olid osavad kalavõrke tegema.
Mõlemat töötuba juhendas käsitöömeister Kristiina Nemirovitš-Dantšenko.
Suur tänu talle ja Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidule!
Külli