Ood Limo saunale

Kord sügise poole sattusin ühel seeneretkel Väino Poja kontide murdmise aastapäevale ja ühtlasi Reiksi sünnipäevale Limo sauna. Oli ürituse teine päev, enamus rahvast oli juba laiali läinud. Sulistasime siis Väino Pojaga väljas tünnis, ja siis nägin ma vees hõljumas midagi, mis mõtted kohe ühele ammuloetud tekstile viis. Otsisin siis selle Silvi põhjatutest varudest välja. Teksti pealkiri on "Võimatu asi", autor 17. sajandil elanud Jean de La Fontaine, tõlkinud Ain Kaalep, ilmunud ajakirjas Akadeemia. Kasutatud nimi Sakermann on üks kuradinimetus.

Kaarel

Kord üks paharetike teoks
tegi, mida üks armuvalus
noor armunu tema käest palus:
et armusidemeil üht neiukest ta seoks.
Mehe ja saatana vahel lepingki oli:
et esimesel neist selle alusel voli
on neiu üle täielik,
ja teisel samuti ei ole kuigi pikk
rida soove: ei pea mees sõnakuulelik
olema tavalises mõttes,
vaid saatan temale, just sõna-sõnalt võttes.
"Ma täidan", ütleb too, "mida käsid vaid,
ja su teenrina siis ootan sedamaid
uut käsku ma, et saaks taas täidetud su tahe.
aga häda sulle, kui kahe
käsu vahele tekib vahe!
Kuuluvad põrgule siis sinu hing ning
sinu hing,
on kõige lusti lõpp sul oma kallimaga -
eks kuradiga maid siis jaga."
Ei kohku armastaja aga.
Kas nõuab käsk siis pingutust?
Sõna kuulda on raske just!
Seda mõelnud, ei ole mahti
enam mehel, ja nüüd läheb pidu vast lahti
tal kaunitariga, kes rõõme selliseid
pakub, et puudub mõõt. Kõrvad kikkis, peab vahti
juudas, unustamata neid.
Soove ja käske ülearu
on mehel esimesel hool:
paar lossi ehita, tõsta mere peal maru!
Ja tehtud silmapilk kõik ongi igalpool.
On kukrus mõnigi pistool.
Siis läkitab saatana Rooma
mees patukustutust tooma -
toob terve koorma too sealt indulgentsiaid.
Ei ole talle kaugeid maid,
ei raskeid töid - sa ainult käsi.
Aeb läheb ja siis tuleb tund,
kus nagu üle jõu mehel juba on sund
taas välja mõelda käsk. Eks iga aju väsi.
Mis muud tal oma patuga
teha kui kõnelda sest jumaldatuga.
Ja mida ütleb daam? "See asi on küll tühi!
Minu käes see on lihtsalt nii
nagu silmast mõnd prügi pühi.
Sa peagi saatanast oled täiesti prii.
Ainult see talle vii,
mille saad minu käest. Sa käsi venitada
see sirgeks!" Saigi mees kohe midagi talt,
küllap pärit sealt kuskilt alt,
kus Kyprise aed ja feede salarada,
sest kohast, mille auks ühel hertsogil nõu
üht rüütliordut kord, üht vennaskonda luua
oli seks, et maa peale tuua
saaks taas mõne jumala jõu.
"Näe seda kiharat," ütleb armastaja
tõepoolest juudale. "Sina see srgeks aja,
ja nõnda, et sirgeks see jääks!
Asu tööle ja võta hääks!"
Juudas säbara pihku noppis
ja pressi alla kohe toppis,
veel suure haamriga seda tümitas siis
ja sügavasse vette viis,
aga ikka see karv jäi ühtemoodi krässu.
Kuis paharet ka lummutas,
ta tembutuste jõu kes teab mis kummutas
ja kõik ta nõu ajas nässu.
Mis jõhv? Mis lõim?
Kae ainult, missugune võim!
Küll vihmahoogudes, küll lumetormimelus
selle kallale veel tuli saatana jaks -
üha kihar jäi kiharaks.
"Mis see on?" küsis ta. "Ei ole terves elus
midagi sihukest veel ette tulnud mul.
See asi on kuradi hull!"
Ja ühel kaunil hommikul
mehele ütlebki saatan: "Oled vaba!
Pean tunnistama: victus sum.
Kuidas sinust ma küll nüüd olen jõuetum,
seda kuidagi ma ei taba!"
"Hea sõber härra Sakermann,"
mees ütleb, "kärsituks polnuks minna teil vaja.
Midagi saavatab ju sama asja man
ainult kannatlik silitaja."