filmiversiooni Mati Undi parimast romaanist "Sügisball". Muljed olid
vägevad. Ei oleks arvanudki, et see neil nii hästi välja tuleb, imestasin
kottpimedas öös (öös on asju!) koju vantsides.
Tunda oli tegijate noorust, värskust ja tõelist kirge – stsenaristist ja
muusikalisest kujundajast näitlejate ja operaatorini.
Kes Unti tunneb, võis veenduda, et film polnudki inspireeritud ainult
"Sügisballist", vaid Undi teistestki teostest, ja mitte ainult.
Vägivallatsemine armastatud naise kallal kohe filmi alguses oli eksimatult
vainovahinglik, aga edasi tuli juba Unti ka, ja väga heas tõlgenduses.
Algul näis, et Undi koomiline külg on traagilise varju jäänud, mis tundus
seda harjumatum, et Von Krahli teatrilavalt tuttavad näod ekraanil on
tuntud kõvade naerutajatena, aga kompensatsioon ei lasknud end kaua
oodata. Mõistagi meeldis mulle kõige rohkem mu vana lemmik šveitser Theo,
kes noore Eelma esituses mõjus täiesti veenvalt. (On huvitav teada, et Unt
ei mõelnud šveitser Theod mitte päris oma peaga välja, vaid lõi ta
väidetavalt kellegi reaalselt eksisteerinud uksehoidja päevikute baasil,
mis mingil moel ta kätte olid sattunud.)
Tema mõtteid oleks ehk filmiski rohkem avada võinud - raskest päevatööst
väsinud vaatajad ehk ei saanudki aru, et see tema väike räpane märkmik,
kuhu tehti hommikuti sissekandeid (Merike - 253, Asta - 254), oli
algeline seksuaalregister, kuhu peale naiste nimede märgiti muudki. Ja et
tema hinge õilsamat poolt esindas koguteose "Mees ja naine" kirjutamine,
mis mõistagi ei edenenud sugugi.
Eelma Theo oli küll vinge, aga ega teisedki kehvemad olnud. Jakobsoni
luine askeetlus, Ulfsaki närviline, üleurbaniseerunud arhitekt Maurer -
kõik olid head. Ka episoodilised osad olid meeldejäävalt mängitud, võtame
või Valdma ja Tennosaare prostituutidepaari - ja Ruhnu rahva rõõmuks
Katariina Lauk väga toreda väikese, aga virtuoosse osatäitmisega.
Teine väike üllatus oli hiljutisest Soome hitist "Paha maa" silma jäänud
geniaalselt inetu ja kuidagi kohe loomupäraselt tragikoomiline näitleja
juuksur Arnold Kase osas - nimi ei tule kahjuks meelde. Sellele osale oli
filmis küll teenimatult vähe ruumi jäetud - Undil oli ta šveitser Theo
kõrval kindlasti kõige paremini õnnestunud, igatahes paremini kui arhitekt
Maurer või luuletaja Eero. Muide, viimase julge samastamine Undi endaga
(isegi nimeks oli ta saanud Mati!) ja tema elupõletajalikkuse rõhutamine
on minu arvates siiski natuke küsitav, aga Tolki osatäitmine oli
amatöörina siiski kõva.
Aga pikk jutt suhu tagasi. Tasus vaadata - nalja sai, keppi sai, peksa sai
- mis sa hing veel tahad?! (Lauk arvas, et vähe sai!) Ehk ei ole Eesti
film siiski veel omadega õhtal?
Eva