Jutustusi kodumaa ajaloost IV - Sulev Mets

MEELDEJÄÄV MIHKLIPÄEV


Peagi sai mulle selgeks Ruhnu naiste arusaam, et üks õige mees peab tulema toime kõigi töödega, mis jumalast tema peale pandud. Küllap kehtis sama ka naiste kohta. Ega eluga muust maailmast nii eraldatud paigas teisiti toime ei tulekski. Erinevaid meistrimehi polnud seal ju kusagilt võtta.
Teadsin saarel vaid üht tõelist spetsialisti. See oli juba elatunud sepp Juksi Juhan. Mees, kes Kuressaares sepa ametit pidades meeleheaks toodud pudelite mõjul sedavõrd suureks viinasõbraks oli saanud, et jõi maha sepikoja ja korterist kõik, mis seina küljest lahti käis, ning siis Ruhnust kergemat elu otsima tuli. Siin ta nüüd elas koos oma suure hundikoeraga sepikoja kõrval tillukeses majas ja tegi sel määral sepatööd, et mõlemal äraelamiseks vajalikku ninaesist jätkus.
Oli see Juhani elu mis oli, aga ühes oli ta väga täpne: oma töös pidas ta rangelt kinni, ma ütleks, riiklikult kehtestatud hindadest. Nii maksis pussitera tagumine asuniku, adratera sai kätte poole liitri hinnaga, sahavanda eest tuli juba välja käia pooliku ja asuniku hind kokku. Viina hinna muutumine, mida tol ajal väga tihti ette tuli, väljendus väga täpselt Juhani sepatöö hindades.
Üsna ootamatult saime me Leeviga just mihklipäeval teada, et olime koolimaja naiste poolt arvatud nende õigete meeste hulka, kes kõigi töödega toime tulevad. Aga seda üsna karmil moel.
Kui me lõuna paiku koolimaja juurde jõudsime, et kiiruga midagi põske pista ja see ilus päev rannaroostikus, jahipüss süles, õhtule istuda, saime teada, et naised ühest talust küla teisest otsast käinud meid mõlemaid endale appi palumas. Ja kujutage vaid ette - siga tapma! Sest mihklipäev ju selleks tööks see kõige õigem aeg olevat, külameestel aga praeguste kenade siiailmadega merel tegemist. Ja ega nad meid muidu taha, käntsakas värsket liha kulub igaühel ära.
Koolimaja naised lubanud meid kohe, kui koju tuleme, sinna saata. Nemad mingu aga rahulikult ja pangu karvavõtu veed tulele.
Üks oli kohe selge – sellest me ei pääse. Asja tegi aga murelikuks see, et kumbki meist polnud elu jooksul siga tapnud, isegi mitte selle juures olnud. Ja küsida polnud kelleltki. Ainult mitmesuguseid lugusid olime sellest vastikust tööst kuulnud, üks hirmsam kui teine. Neid me siis nüüd arutasime, kui me läbi küla läksime, minul suur koolimaja puukuurist võetud lömmitaotud silmaga kirves õlal, Leevil pikk hülgepuss rihma vahel. Tema teadis kinnitada, et vihaleaetud siga tuleb kallale küll. Mul oli muidugi paras aeg meelde tuletada, kuidas meie kandis surmahirmus siga ühel lihunikul mõlemad sääreluud nagu makaronid pooleks hammustas. Et täna midagi nii hirmsat ei juhtuks, pidin mina kui suuremat kaalu mees seale kirve silmaga sellise matsu pähe andma, et see pikali kukuks ja Leevi talle oma pussiga kallale saaks.
Kui kohale jõudsime, oli karvavõtuvesi juba kuum. Noorem naine käis jooksujalu veel lauda juures ja tõi verenõu kaseraaksetega, millega pidime võtmisel verd liigutama, et see klompi ei tõmbuks.
Kui maja juures kõik uksed-aknad kinni olid, et seakisa tuppa ei kostaks, võisime alata.
Poolhämaras avaras laudas, pooli sääri vedelas sõnnikus hiilisime vastasseina äärest meile vastu jõllitavale seamürakale selja taha. Mina kui lööja ees ja Leevi kui torkaja järel. Parajal kaugusel jäime ootama, et siga oma pea kenasti paigal hoiaks ja löök ikka otse lagipähe läheks. Võttis aega, kuni ... nii...nüüd! Vaevalt jõudsin veel näha, et sinna, kuhu vaja, see hoop küll ei läinud. Hoopis kõrva pihta. Siis mattus kõik
mööda lauta ringi tormava sea poolt õhku pekstud sõnnikupilve. Peas välgatas mõte – kui need loomad üldse kallale tulevad siis nüüd küll. Elu nimel olin kolme sammuga uksest väljas ja lõin selle kinni. Alles siis kui olin silmaaugud sõnnikust tühjaks rookinud, nägin, et ühes jalas oli mul vaid sokk. Kummiku oli sõnnik jalast ära kiskunud. Ja siis korraga tuli meelde: “Kurat! Leevi on ju alles laudas.” Ettevaatlikult paotasin ust, et siga selle vahelt välja ei tormaks. Vastasel juhul oleme tast ilma, sest otse lauda tagant algas ürgmets, kust siga ei leiaks enam meie ega perenaised.
Lauda hämarusest vaatas mulle vastu kaks paari silmavalgeid, Leevi ja sea omad. Kõik see värk tegi mind niivõrd tigedaks ja üleni seasitane Leevi niivõrd kurvaks, et märgates kirvest oma käes, tormasin sellega seale kallale. Tagusin, kuni ta maha vajus. Igaks juhuks olin kõhuli peal, kuni Leevi tal elu välja torkas. Vere- võtmisest ei tulnud midagi välja, sest nõu koos raaksetega oli kadunud
Sääriku sain kätte, sest koju minnes oli see mul ju jalas. Mis seast edasi sai, kes karva võttis ja looma lahti lõikas, seda nii paljude aastate tagant enam ei mäleta. Seda aga küll, et koju tulime ilma lihata. Ja ka seda, et juhtus see mida olime kartnud. Külas levis kuuldus, et koolimaja mehed pidid meesteta peredes hea meelega sigu tapmas käima. Üsna ilma tasuta. Kuidas me sellest pääsesime, isegi niipaljude aastate pärast lihtsalt ei sobi rääkida.