Heietusi ühest sillast.

Blogis olevad pildid ei anna meetrilist selgust nende asukohast.
Viimaste tõusuvete poolt väljauhutud kivid ja eriti otsapidi kokku seatud
palgijupid viitavad väga sellele, et siin peaks tegu olema 1945.aasta kevadel vene sõjaväelaste poolt ehitatud Limo silla jäänustega. Selleks, et sellele kindel sõna peale panna, tuleks kohapeale tulla. Arvan, sellega ei ole nii kiiret. Tuleb Ruhnule tulekuks ära oodata sobivam aastaaeg ja varuda enam põhjusi. Punaarmee või oli juba selleks ajaks Nõukogude Armee, "vabastas" Ruhnu saare 19.detsembril 1944.aastal. Oli selline mahe pilvealune, mõne soojakraadiga, tuulevaikne päev. Ajaloo anaalides senini kirjas, et viimased saksa sõdurid olevat saarelt lahkunud eelmisel päeval. See "tõde" ei pea paika. Omadega päris metsas. Neemetšid kadusid Ruhnult juba oktoobris.
Vahepealsed paar kuud olime iseseisvad. Igasuguste okupantiteta. Limo ulatus sel ajal veel mitu head meetrit praegusest veepiirist mere poole. Ei olnud selliselt karvakasvanud nagu tänane. Tuul liigutas lahtisi luiteid ühest kohast teise. Kunagi varem sinna külvatud liivakaer oli kinnituda jõudnud alles tükati.
Sõjaväe esmane tahtmine oli Limo ehitada lennuväli. Selleks kamandati külarahvaski oma panust andma. Ettevõtmine ebaõnnestus. See mida suudeti vahepeal tasaseks siluda, ajas järgmine torm uuesti hunnikusse. Ka sel ajal, nendel aastaaegadel puhusid Ruhnul mehised tuuled. Nagu praegugi, alati suunaga merelt saare poole. Peale uutaastat mahasadanud lumi ja saabunud pakane, tõmbasid lootusele, saada lennukid seal maanduma, kriipsu peale.
Neljakümne viienda, viimase sõjaaasta kevadel, hakkas sõjavägi Limo silda ehitama. Saare komandant, Maiboroda oli ta perekonnanimi, arvatavasti lähtus loosungist,
et "partija i narood jediinõi" (partei ja rahvas ühene), sinna sekka arvas kuuluvat ka "armija" (armee). Ka seekordi ei pääsenud küla sellest suurehitusest. Mehed pandi
kive kohale tassima, naised metsast palke vedama. Minu ema juttudest meelde jäänud, sõjaväelased ise nagu ei olnudki silla kiirest valmissaamisest eriti huvitatud.
Kohale toodud palgid, millised momendil ei sobinud, visatud üle parda, pooleliolevalt
sillalt merre. Endale meelde jäänud, Limost Õverkirku poole jääv rand oli pärast seda
veel mitu aastat palkidest kirju. Sealses metsas oli meetrikõrguseid kände, mees mehe
kõrval, päris ohtralt turritamas. Vene poistele oli meeldinud ilma küürutamata puid langetada.
Sild asus seal, kui tänasest Tungi poiste saunast suund võtta, kõige otsemalt ja
sirgemalt vee poole. Silla platvorm oli külitsi kokkuseatud palkidest. See toetus kividega täidetud palkkastidele. Endise Ringsu puusilla sarnane. Silla merre ulatusest võib aimu saada, kui ülesotsida paar betoonjurakat. Arvatavasti need seal vee all veel olemas. Jää vaevalt on suutnud neid kuhugi mujale lükata või keegi
pihta pihta, endale suveniiriks Ruhnult kaasa tassida. Need betoonimürakad asusid umbes keskel. Vähemalt pool silla pikkusest jäi nendest välja poole.
Sillaga jõuti siiski ühele poole saada veel enne sõja lõppu. Seda pidi jõudis saarele
tulla terve vägi dessantlasi. Terve küla oli neid täis. Küllap jätkus metsagi.
Nagu endiste sõjameeste räägitust meelde jäänud, üheksas mai aastal 1945, oli see päev, mil kõrgete kindralide poolt antud käsu järgi pidi algama Kuramaa koti likviteerimine. Ruhnu kohaletoodud dessantlased pidid seda ründama merelt. Eesti Laskurkorpuse poisidki Kuramaal olid viidud juba lähtepositsioonidele. Rünnata oleks tulnud neil otse üle lageda välja.
Rünnak Kuramaa kotile, mitmest suunast korraga, pidi algama üheksanda mai varahommikul. Suur õnn, et saatus oli nendele paljudele, väga paljudele noortele meestele armuline. Vaevalt mõni tund varem, jõuti Berliinis, kaheksanda mai hilisõhtul, sõdivate poolte vahel, kapitalatsiooni-lepingule alla kirjutada. Oleks see hilisemaks jäänud, oleksid sajad või isegi tuhanded noored mehed, vastu oma tahmist, pidanuks igaveseks puhkama jääma Kuramaa mulda.
Need endised sõjamehed, vähe on neid tänaseks järele jäänud, kui nad tähistavad üheksandat maid kui oma teist sünnipäeva, olgem nendega ühel lainel. Üheksas mai kinkis neile elu.
Dessant Ruhnult Kuramaale teoks ei saanud. Sama Limo silda pidi läksid nad laevadele
tagasi. Peagi lahkus ka detsembris maabunud ja saarel talvitunud sõjavägi. Ainult tuletorni jäi mõnemeheline madruste valvepost alles.
Kõiki neid laevu, laevukesi, kui suure süvisega võis olla keegi, kes kõik Ruhnule vajaliku kauba seal maha andsid, uue tavaari saarelt peale võtsid, mäletab vist ainult Vanajumal taevas. Sild ise pidas vastu viiekümnendate alguseni. Iga-aastased tormid ja talvine jää ampsasid silla merepoolsest otsast järjest omale suutäisi. Kõige kauem pidas vastu betoonijurakatest maa poole jääv osa. Lõpuks tuli temalgi loodusjõududele alla vanduda.
1955.aasta kevadeks oli sild omadega juba niivõrd õhtul, et kui juuni algul hakati Holma, praeguse Selma karjalauda lähistele radarijaama püsti ajama, ehitati Limo mõnemeetriline kivimuulikene. Ehitusmaterjalid ja tehnika toodi sealt maale. Selle asukoht oli vanast sillast oma poolsada sammu või mõned isegi peale, Ringsu poole. Selle muulikese laialipillatud kive võis veel möödunud suvel seal näha.
Nii vees kui kaldal.

Endel.