Päikene siras kõrgel taevavõlvil, kui tumehall Nissan ühes minu ja Jüriga mööda süda-talvist külateed Põhjapoole kihutas.
Maha sadanud lubivalge lumekoorik, masina rataste all, ulgus vilinal, mil auto pakasest nagisevate kaskede all pidurdas.
Mehed laadisid auto kasti sületäie puid, koti sardelle ning päikese kiirtes sillerdavad muudamad pudelid kuldset vägijooki. Telliskivid, kurat teab milleks, olid juba kastis.
Mootor möiratas, ja võimas maastur võttis kohalt, et mehed Sjustaka kaugete mastide poole sõidutada.
Autoaknast mööda tuhisev mets, tundus elutu, unelev ning tühi.
Taaskord kiljatas lumi musta rattakummi embuses ja rahutu masin seiskas müriseva mootori.
Kohal.
Siit edasi teadsid mehed, et ürgsest loodusest, ei lahuta neid enam miski.
Saapaninad muhisesid läbi koheva aasa-lume, mille valgesse sülemisse uppusid mets-kääbus õunapuud, kes südikalt külma ilma trotsides, juurtega maast kinni hoidsid.
Pudelid kõlisesid vastu külmunud maad, mille moodustas lume alt puhastatud sõõr.
Laagripaik oli loodud.
Üha madalamale suikuv päike, pritsis oma kiiskavad kiired üle lageda roovälja, mis eemalt vaadates, peaaegu sirge ja sile tundus.
Männid oli katnud, kullased tüved oma tumeroheliste okstega, ladvast juurteni, justkui kartes, et külm neile ligi võiks kippuda.
Taamal allpool, otse nende kõrgete latvade varjus, võibolla vaid käbiviske kaugusel, süttis praksudes laagri lõke.
Inimesed aga, olid juba jääpeale Talve joonistatud maale vaatama läinud.
Taies nende jalge all, laius üle ranna-soppide ning läbi otsatute roostike, kõikjale kuhu silm ulatus.
Kuid veel ei olnud kunstiteos valmis, silmapiiril lainetas veel tumedat merd.
Kogu ilma-ilu oma meeltesse ning super-ägedatesse digikaameratesse salvestanud, kiirustasid mehed tagasi laagri tule juurde, et sardellid sütele tõugata.
Õige-madalale vajunud päike pillas oma viimaseid tumepunaseid kiiri üle horisondi, kõlas kõlkastus, ja mehed võtsid sõõmu looduse,talve ning kõige ilusa terviseks mis nende ümber ja kaugemal avastamist ootas.
Päike loojus hääletult oma jäisesse sängi, et hommikul taaskord tõusta.
- Nojaa siis panime prügi kokku ja sõitsime koju, raisk.
Marten ja Jüri