Karjakasvatus
Selt alalt on minu teated üsna vähearvulised. Mis Ruhnus eriti
silma torkab, on sealne suur loomade arv ja sellega ühenduses kehv
toitmine. Nii peetakse pere kohta 4-6 isegi 8 hobust, mis on
väheldase kasvuga ja vist kaunis nõrgajõulised, nii et neid just
põhjuseta alati kahekaupa vedama ei panda. Kaeru ei anta hobustele
sugugi, ainult heinu ja vett, hädakorral heinte asemel põhkugi.
Suvel käivad hobused külavahel karjas, muude loomadega läbisegi.
(---) Et hobust ainult põllutööks ja vedudeks tarvitatakse, mitte
kunagi aga sõiduks (laulatuselgi käiakse jalgsi), siis ei ole ka
tema eest sarnast hoolitsemist kui mandril.
Lehmi on 3-5 tükki pere kohta. Need on väheldased loomad, punase
karvaga, mingisugune kohalik tõug, nagu hobustelgi, kuna värsket
verd kusagilt juurde tulemas pole. (---) Nahad lähevad jalatsite
valmistamiseks, kuna vasikanahast ka pikke merepükse õmmeldakse.
Lambaid on samuti rohkesti, kuna kõik riided oma villadest
valmistatakse ja tihti villu veel lisakski tuleb osta. Eriti
otsitavad on valged lambad, kelle vill läheb hülgepüügi ülikonna
valmistamiseks.
Sigu peetakse Ruhnus väga palju, 10-20 tk. pere kohta, toidetakse
selle eest aga väga viletsasti. Suvi läbi on nad täiesti oma pead,
elavad metsas ja muutuvad vahel päris metsikuks, nii et neid sügisel
püüdma ja väevõimuga kodu tooma peab. Ruhnu siga on väga metsiku
välimusega: must, pikk ja kõhn, pika ninaga, pikkade püstiseisvate
harjastega ja väga visa kasvuga. Nägin hra Brakmani juures ühte
kahe aastast Ruhnu tõugu siga ja selle kõrval 1/2 aasta vanust
Saaremaalt toodud põrsast. Mõlemad olid päris ühesuurused, kuigi
neid ühtlaselt oli toidetud. - Viimastel aastatel olla ostetud ja
saarele toodud ka paremaid sorte. Enamus on siiski veel kohalikku
tõugu, mida ruhnulased eelistavad eriti tema pika harjase tõttu.
Viimast tarvitatakse peaharjade tegemisel, kui ka igasugu
nahaõmblimise tööde juures niiditeritamiseks. (---) Tapetakse sigu
3-4 aastastena. Pekki saab neist väga vähe.
Koeri peetakse Ruhnus rohkesti, tihti 3-4 tükki peres. Eelistatakse
suurekasvulisi, kes hülgepüügil suureks abiks. Neil peavad olema
head jahikoera omadused, kuna hülgepüügiks nad saavad veel
eri-dressuuri. Et koer talvisel hülgepüügil kütile lahutamata
seltsiliseks, siis peetakse temast lugu, lastakse alati tuppa jne.
Sellest vist tulebgi see muinasjutuline kirpude rohkus, millega Ruhnu
ju ammu kuulus. Kutsikaid ostetakse sagedasti ka linnadest, nii et
siin mitmeid sorte leidub.
Anisid ja parte on rohkesti. Need käivad karjas, külavahel ja
kaugemalgi. Mitmel pool saarel, põlluaidade ääres võib näha
erili(si) ani- ja pardimaju, tugeva koerakuudi suurused, kuid
jämedatest palkidest raiutud. Neis leiavad linnud vihmaga varju ja
ka öökorterit.Pardid on väga valid lendama: tormavad vahel terve
karjaga ühe hooga läbi terve küla.
(---) Kanu peetakse ka ainult oma tarvideseks. Müügiks mune ei
jätku, vähemalt ei anna see nimetamisväärst sissetulekut.
Ka miski merilind, vist koslas, käib Ruhnus külas pesitsemas, kus
neile suured, pea silgutünni suurused kastid puude otsa üles on
seatud, nagu kuldnokkadelegi.
Mesilasi Ruhnus ei peeta ega olla neid kunagi peetudgi (P.Ulas).