Hülgepüük
Kõige harilikum hülgeliik, mida meie vetes saadakse, on väheldane
mustjas valgete täppidega hülge, mida ruhnulased kutsuvad vikar.
Teine liik on nõndanimetatud suur-hall, ruhnu keeles gruo-šaol, mis
valkjama karvaga ja vikaritest paar jalga pikem. Tema elab aga rohkem
„suures meres“, Ojamaa (Gotlandi) pool, kust teda tugav W-tuul
mõnikord meie randa ajab. Sellepärast saadakse neid harva.
(Tänapäeval leidub Ruhnu ümber mõlemat – ja aina rohkem ja
rohkem – K.)
Kõige kergem olla suurt halli püüda, sest ta olla rumalam kui
teised hülged. Ta ei oskavat omale ka jäässe hingamisauku teha,
vaid otsivat parem lahtist vett. Suure halli poeg tulevat teinekord
kütile ise kartuseta vastu, kuna vikarite pojad alati eest ära
jooksvat.
Püügiriistaks on püss. Vanemal ajal tarvitati oma tehtud
tulelukuga püsse, nüüd on kõigil kroonupüssid: vene, saksa,
jaapani ja inglise j.m. süsteemi ehtsad sõjaväepüssid, mis
siit-sealt sõduritelt ja eraisikutelt ostetud ja enamasti oma käe
järele ümber tehtud: laad kergemaks j.n.e.
Varustuse hulka kuulub ka kiiker. Vanemal ajal on tarvitatud
papptoruga kiikreid, nagu ERMis olev eksemplar. Praegu tarvitatakse
aga ostetuid vasktorudega suuri merikiikreid. Nii püssid kui kiikrid
on Ruhnus väga armastatud artikkel. Jõukamates peredes leidub oma
tosin erisüsteemilisi püsse ja poole tosina võrra kiikreid igas
suuruses.
(---) Omatehtud püssidega lastakse u. 60-100 sammu pealt,
vintpüssidega kaugemaltki, nagu kütt. Ruhnulased on ütlemata
osavad sihtima, kuna nad juba väikeste poisikestena püssiga
ümberkäima õpivad, harjutades ennast muu seas lindude ja jäneste
laskmisel.
(---) Sel - (sügis) – hooajal lastud hüljes jagatakse
ühetasaselt kõigi sel korral rannasolevate vahel. Nahk ja
sisikonnad saavad laskjale. See on vana kombeõigus. Et aga siingi
jagamisel arusaamatusi võib tulla, näitab järgmine 1923 a. sügisel
olnud juhtumine. Anders Johannes oli olnud üksinda rannas hülgeid
varitsemas. Kõik muud küla elanikud olid aga muda vedamas. Anders
lasknudgi hülge ja viinud tervelt omale koju, sest teisi küttimas
ei olnud. Külarahvas aga, kes selle (S-poolse, XX; – see on
peremärk – K) Anders pere rahvaga kaunis pahasti läbi saab,
leidnud, et ka nemad osa saama peavad, sest ka nemad olnud „rannas“,
kuigi mitte püssiga, vaid muda vedamas. Kusagil polla aga öeldud,
et just püssiga peab rannas olema! Nii tulnudgi vallavanem ja
jaganud saagi kõigi rannasolnud küla küttide vahel ära. Anders,
kellele ülekohut tehtud, tulnud nüüd majakale komandandi ja
politseiniku hra Brakmani juurde abi otsima. Viimane, kes selle loo
jutustaski, teinud saalomonliku otsuse: kui tahate oma kombeõiguse
juurde edasi jääda, siis jääge igas punktis ja ärge tulge
omavaheliste otsuste üle politseile kaebama. Kui aga teisiti, siis
käige igas punktis vabariigi seaduste järele ja jätke oma
kombeõigus hoopis nurka. Viimane ei meeldinud muidugi ühegi
ruhnlasele ja Anders´ki pidi oma hülge kaotusega leppima.