Söögid. Joogid. Tubakas.
Kala
Tarvitatavamad kalasordid Ruhnus on: lest, tursk, angerjas, räim,
siig, viidikas, kilu, aug j.n.e. Üldse süüakse pea kõiki
ümbritsevast merest saada olevaid kalu, isegi nn. Merihärga, mis
vahel noodavedamisel lestade hulka satub. Üks kala on ometi, mida ka
ruhnulane põlgab: see olla mingi väike roheline kala, mida Ruhnus
kutsutakse tatikalaks (see on tõenäoliselt merivarblane, mis ka
tänapäeval teinekord võrku satub ja mida tõesti keegi ei söö.
Huvitaval kombel pole kalade nimistus lõhe ega meriforelli, mida
vanasti oli ehk rohkemgi kui praegu. Hiljem tuleb tekstis välja, et
jääalune püük Ruhnus siis eriti levinud ei olnud, võib-olla oli
ka Leinbocki külastuse aeg – suve lõpp – selline, kus kellelegi
talvine kala pähe ei tulnud. - K) Ka tintidest ei peeta lugu, kuid
neid saabki ainult juhtumisi mõni üksik kiluvõrguga (tänapäeval
on tint periooditi vägagi arvukas – K).
Värsket, soolamata kala tarvitatakse vähe, ainult püügipäeval
keedetakse värske kala suppi, nii lestast, auest (aug – aue: haug
– haugi – K), tursast, angerjast. Supp on aga enamasti „lühikese
leemega“, s.o. Peatoiduks on kala ja kartul, kuna leent vähe
keedetakse ja ka süüakse. Parema meelega tarvitatakse soolatuid ja
kuivatatud või suitsetatud kalu.
(---) Suurematele kaladele riputatakse soola ka sisse, et nad
paremini soolaga läbi imbuks. Niis oolatakse näiteks siiga, mis
siis ühe öö seismise järele, s.o. teisel hommikul kõige parem
maitseb. Ka angerjas kõlbab soolatult juba 2-3 päeva pärast süüa
ja võib nii terve aasta seista, ilma et rikki läheks. Soolatud
angerjast võtavad harilikult hülgekütid jääle minnes toiduks
kaasa. Ta maitsvat parem kui muu kala (nimelt toorelt, kuna
hülgepüügil tuld kunagi ei tehta).
(---) „Kuuma suitsuga“ ahi oli Ruhnus ainult majakal, hra
Brakmani ehitatud, kas ta angerjaid ja turski ning lesti suitsetas.