Liha
Loomatapp on harilikult oktoobris, eriti Mihklipäeva paigu. Tapmist
toimetatakse noore kuu aegu, siis ei keevat liha kokku (T. Kokas).
Tapab muidugi igamees ise. Siga ja lammas tapetakse noaga, lehmad aga
kirvega, lüües kukla augu kohta, sarvede ja kõrvade vahele.
(---) Metsloomi Ruhnus peaaegu ei leidugi, peale mõne jänese
(Gustav Vilbaste 1932. a andmetel valgejänes). Viimast aga ei sööda:
see olevat vist piiblis keelatud, kuna tal küüned otsas
(Brakman).poisikesed kõmmutavat neid ometigi maha, kui näevad ja
söövat ka nahka. Keetma pidavat nad aga selleks näpatud pajas ja
salamahti kas metsas või mujal varjulises kohas, sest naised ei anna
kunagi selleks oma söögipada ega keeda ka niisuguses pajas enam
omale süüa, kus jänes sees keenud. Meri- ja metslindusid,
peaasjalikult parte, lastakse ja süüakse palju.
Peale muu süüakse Ruhnus ka hülge liha (ometigi mitte pekki!),
mida keedetakse ja küpsetatakse nagu igat muud liha. Noorem põlv
siiski enam hülgelihast ei hoolivat.
(---) Liha suitsetamist toimetatakse samuti forstu katuse all, nagu
kohta mainitud. Kõige harilikum liha tarvitamise viis on aga
keetmine; talvel, kui sagedamini ahju köetakse, ka praadimine.
Hülgeliha ei olla soovitav praadida, sest ta andvat siis traani
maiku. Liha keedetakse harilikult kartulitega koos, seal juures
rohkem „lühikese leemega“.
Meresõidul pannakse koorega kartulid keetes liha ja kala tükid
kartulite peale, kas pärast vee ärakurnamist või koguni enne seda.
Et iga mees omal leival on, siis hoolitseb ta sarnase korral oma
portsjoni eest ise. Ruhnu postilaeval nägin koguni, et tüdrukud oma
lihatükkidele õuemärgid kamara sisse lõikusid, et poisid, kes
vigurite peale meistrid, neid üle võtta ei saaks. (---) Sülti ei
valmistata ega sööda Ruhnus hoopis. Liha tarvitatakse jõukamates
peredes aasta ringi, talvel muidugi rohkem, kuna suvel kalale enam
rõhku pannakse. Üldiselt on Ruhnus liha tarvitamine suur,
sellepärast ka loomigi palju.