Taimetoit
Taimetoidul on Ruhnus kõrvaline osa, kuna pearaskus lasub lihal ja
kalal. Erandi moodustavad ainult leib ja kartul, mis kumbgi küll pea
ühegi söögi juures ei või puududa. (---) Et keeduvilja, nagu ube,
herneid, porknaid jne ei kasvatata, siis on eriti suppide valik üsna
väike. Keedetakse kartuli-, kapsa- ja tangu ehk kruubi suppi,
harilikult lihaga, pidudel ja pühadel ka klimpidega. (---) Tange ega
kruupe Ruhnus ei tehta, need ostetakse mandrilt või vahetatakse
hülgerasva resp. nahkade vastu.
(---) Kördi tarvitamise kohta puuduvad mul teated. Ka pudru ei
juhtunud ma 2 nädala sees üheski peres nägema, kuigi seda
tehtavat, vähemalt kartulast ja ka odratangust. (---) Samuti on
tundmata kama.
(---) Keeduvilja ja üldse rohelist tarvitatakse Ruhnus väga vähe.
Nii loetakse seal mittesöödavateks niisuguseid taimi kui sibulad,
kurgid, kõrvitsad. Sellepärast ei kasvata neid ka keegi. Kapsad on
õieti ainukene keeduvili, mida kasvatatakse ja söödakse. Neid
tarvitatakse enamasti sissetehtuina.
(---) Seeni Ruhnus ei sööda, kuigi neid seal palju kasvab (Elleni
teatel oli siiski üks inimene, kes seeni sõi – tema vanaema,
ülalnimetatud Pärsi talu Olga, kes oli Naissaarelt pärit ja ka
Tallinnas elanud). Metsamarju süüakse, kuid neid on saarel vähe
saada. Laidub maasikaid, mustikaid, pohlakaid ja veel mingisuguseid
marju, mis „suuremad ja hapumad kui pohlakad“ ja kutsutakse
„trenju“ (ehk siis jõhvikad – K). Aiavilja peale väheste
õunapuude ja sõstrapõõsa ei kasvatata (hilisemas tekstis väidab
Leinbock, et marjapõõsaid tema ei näinud).