Tore on tõdeda, et meie luulesein on täitumas ridade ja salmidega.
Kaastöö on saabunud meile isegi mandrilt. Aitäh, Aili!
Mõte on selline, et uuenenud vanasse majja tagasi kolides teeme õdusa küünlavalgusõhtu, kus kõik luuletused ette kantud saavad.
Veel on ruumi seinal, veel ootame kaasalöömist, sest väikesed või suured värsid on peidus igaühes.
Et oleks asjal õiget maiku,
saada vabavärss või haiku!
Külli
31 October 2017
30 October 2017
29 October 2017
26 October 2017
Hülgelugu
Tulen laevalt, astun maha, näen, et Kristel juba tahab
uudist
andma valmis keel : „Kuula, ära mine veel -
meil
on võrgus hüljes kena, paras priske vigri keha,
hulbib
praegu sadamas, paadi kõrval, madalas.
Vaesekene
heitis hinge tehes võrgus suuri ringe.“
Küll
on lugu, mis siis nüüd, ei siin ole ühtki süüd
kellelegi
panna pahaks, isegi kui Jüssi tahaks.
Kalakaitse,
võta paus, kõik on seaduslik ja aus.
Kaarel
teatas, kuhu vaja, paragrahv ei taga aja.
Mõeldud-tehtud,
mõte küps, homme tuleb teha üks
hülgetalgupäev
või paar, muidugi ma tulla saan!
Hommik
ongi juba käes, koitnud ilus sügispäev,
väitsad
välja, valmis vaim, abis iga Laugu kaim.
Kathrinil
on tugev närv, talle meeldib hülge värv.
Iti
paitab loomal pead : „Oled armas, kas sa tead?“
Emma
paneb külge käe, sellist Tartus küll ei näe.
Samal
ajal peremees kogred keema paneb vees,
(Puljong
olgu maitsekas, mitte liialt särtsakas).
Naistevägi
uurib hüljest, läheneda kustpoolt küljest
tuleks
tagant või siis eest, kuidas välja näeb ta seest?
Oh
sa poiss, küll loom on raske! Ärge võrgust lahti laske!
Tirime
ja tõmbame, lõpuks laual maabume.
Kaarel
üksnes eemalt piidleb, Kristeliga veidi riidleb :
„Käised
üles käärige! Ärge lauda määrige!“
Surnud
loom ei enam kasva, kuid saab hulga liitreid rasva.
Seda
tarkust juba teame, ennast asjatundjaiks peame.
Vanake
vist on ta ka, tõdesime kahjuta.
Viiger
väiksem on kui hall, aga looduskaitse all,
Kristel
veenvalt kõneleb, hüljes kergelt võbeleb.
Loodusõpe
Ruhnu moodi. Näeme -Torrim läheb poodi.
Naabri
õuele ei tule, aimugi tal asjast pole.
Lehvitab
veel korstnamees, meie ikka hülge ees -
kuidas
teha esmalõige? Mööda kõhtu, kostub hõige.
Kuuldes
Kaarli tüdind ohkeid teeme lõpuks seljal torkeid.
Töötatud
sai tundi viis, Kristel kohvi tegi siis,
rasv
ei tule kätelt maha, kruusi hoida päris paha.
Naiste
huvi veel ei rauge, kuigi eesmärk tundub kauge –
teha
kindlaks looma sugu, et saaks õige hülgelugu.
Uurib
siit ja uurib sealt, eest ja tagant, külje pealt.
Kui
on lõhki lõigatud, saba poole põigatud,
selgub
lõpuks anamnees, pilt on selge – ta on mees.
Külge
jäivad käpad, loivad, meil kuid valutasid koivad,
küürutades
süda paha, rasva tilgub laualt maha.
Selg
on kange, Kristel veel ütleb : täna sauna teen.
Jälle
aega läks ning kulus, töö sai valmis, oli tulus,
ja
kui käsi nahka silus – oli ilus, oi mis ilus.
Nahk
sai parkimiseks mulle, Kaarel tahtis rasvarulle,
ülejäägid
võttis mets, küllap rõõmustab seal reps.
Enne
lapsed, need, kel isu, uurida said hülge sisu.
Nõnda
lõppes töökas päev, aga öösel, mis on käes,
mõtted
takka kipuvad, vigrid silmes ripuvad.
Ärge
pange siis ka imeks, hülgel Ülo pandud nimeks.
JÄRELHÜÜD
Puhka
rahus, kallis loom, lõpp on sellel kurval lool,
väärikalt
sa elasid, pojukesi sigisid.
Lase
meilgi rahus minna, loodan küll, et jõuad sinna,
kus
on sinu hingel kodu, värskeid kalu terve rodu.
Mitte
neid, mis merevees, paremad on taevased
siiad,
lestad, räimerivid, puhkamiseks pehmed kivid.
Kirja pani Külli
Joonistas Emma.
25 October 2017
Torm
Naabrimehel läks kehvasti, ise olen püüdnud kõik puud mis majadeni ulatuvad aegsasti maha võtta. Ikkagi on hirm, mõnikord lendab oks või latv ikkagi mitukümmend meetrit, palju pole vaja et uut katust ehitama hakkaks.
Kaarel
24 October 2017
Subscribe to:
Posts (Atom)