Graapen

Käisime 2018. aasta kevadel Hannuga Ruhnus ning otsustasin tiigist oma roosidele rammusat muda tuua. Teisel pool tiiki hakkas otse veepiiril silma sang, arvasin et ehk on seal mõni eestiaegne tass või kohvikann peidus ning kukkusin sikutama. Tuli labidas appi võtta ning maa seest ilmus nähtavale pott. Esimene mõte muidugi, et rahapada. Raha polnud kahjuks mitte öörigi, mulda ja soppa paksult täis. Igaks juhuks sonkisin veel veidi labidaga ümbrust, kuid peale laagerdunud setete ei leidnud midagi. Lasin poti kaevuveega puhtaks ning jäi teine veranda peale seisma. Selline kolme jalaga pott, raskest metallist, kohati roheka kihiga kaetud, täiesti terve ja tugev, ainult üks jalg veidi lühem kui teised. Linnas juhtusin lugema artiklit, kus rääkis arheoloogilistest leidudest ning märkasin sarnast potti, dateering 15.-17. sajand. Tuli välja, et sellist kolmejalgset potti kutsutakse graapeniks. Võtsin ühendust Muinsuskaitseametiga ja teatasin leiust. Alguses lubati lausa delegatsiooniga kohale tulla ning uurida leiukohta põhjalikumalt, aga siiani seda juhtunud ei ole. Igatahes eelmise aasta lõpus tehti Muinsuskaitseameti arheoloogiliste leidude komisjoni 16.10.2019 koosolekul otsus, et tegemist on arheoloogilise leiuga, kanti see riiklikusse registrisse, määrati mulle leiutasu 100 eurot ning anti ese Saaremaa Muuseumile. See viimane otsus oli väike eksitus, sest palusin leiu üleandmise aktis anda leid võimalusel Ruhnu muuseumile, komisjon arvas ekslikult, et Ruhnu muuseum on Saaremaa Muuseumi osa. Leiule andis eksperthinnangu Erki Russow. Siin mõned tsitaadid E. Russowi eksperthinnangust:

Ese on vaske sisaldavast metallisulamist kolme jalaga nõu mida erialakirjanduses tuntakse "graapeni" või "grapeni" nime all. Nimetus on tuletatud keskalamsaksa keelest ning tähistab sõna "haarama" (sks k "greifen"). Sellise kujuga metallanuma kasutusvaldkond võib olla väga lai, sõltudes nii eseme suurusest kui ka hetkevajadusest. Esmajoones pruugiti neid toidu valmistamisel ja tarbimisel, kuid sekundaarse funktsioonina võib välja tuua nende kasutamist rahapajana, seda eriti just maapiirkondades. Metallist kolmjalgnõusid valmistati hiljemalt 12. sajandi lõpust (Krabath 2001, 34-35), nende tarvitamise kõrgaeg oli 14.-17. sajand ning kasutamine taandus ajapikku kui avatud kolde asemel võeti kasutusele raudadega pliit, olles mõnel pool ringluses siiski kuni 19. sajandi lõpuni….

…Seega peab vähemalt hetkel leppima tõdemusega, et Ruhnu leid on tüüpiline hansaruumi metalltoode.

…Niisiis saab Ruhnu graapeni vanust hinnata ainult paralleelleidude abil. Üks väliste tunnuste - anuma kõhuosas asuvad kolm ranti - poolest lähedane kolmjalgnõu avastati

mõned aastad tagasi Lääne-Virumaalt Porkuni külast. Tänu meistrimärgile oli Porkuni leidu võimalik oletuslikult paigutada 15. sajandi lõppu või 16. sajandisse (Russow 2016).

Ilmselt võib sedasama välja pakkuda ka käesoleval juhul - Ruhnu graapeni näol peaks olema tegemist hiliskeskaegse ehk 15.-16. sajandi metallanumaga. Millal Ruhnu pott tiiki sattus, pole olemasolevate nappide andmete valguses võimalik hinnata….

…Seega esindab Ruhnu külast avastatud pott tüüpilist keskaegset masstoodet, millest on eri põhjustel tänaseks säilinud vaid murdosa. Samas väärib rõhutamist eseme suurepärane terviklik säilivus ning asja haruldus leiukohta - Ruhnu saart - silmas pidades, mistõttu on asjal lisaks teaduslikule väärtusele ka museaalne väärtus.

Leitud pott võib olla vanem kui Ruhnu puukirik ning väga huvitav oleks teada, kuidas selline asi Ruhnu sattus ning kes, millal ning milleks seda kasutas. Ei usu, et see tavalise talupoja majapidamisse kuulus- ehk oli tegemist saagiga mõnelt madalikule sõitnud laevalt või vahetustasu hülgepoegade nahkade eest … Igatahes on muinsuskaitse lubanud, et graapen deponeeritakse pikaajaliselt Ruhnu muuseumis ning varsti saab seda saarel oma silmaga näha.

Triinu

10.02.2020

Telefon kadunud!

Kaotatud on iPhone 6, beeži korpusega.
Kui keegi leiab, anda teada tel nr-l  5112813.

Leitud!

Kuke maja juurest leitud iPhone. Selline väiksem mudel, musta värvi, tagumine poole praguline.
Kätte saab helistades numbril 56221913.

Kadunud laev, vol. 2

Täna on võimalik heita pilk Peeter Ude poolt Ringsu sadama mõõdistusel märgatud veealusele anomaaliale.

Priit

Kadunud laev

Oma kahe kõrvuti asetseva kirikuga on Ruhnu kindlasti maailma ainulaadsemaid paiku. Erinevaist materjalidest, erinevalt kaunistatuina ja eriajastuil ehitatuina tuleb nende läheduses rõhutatuna esile ajavoo läbi sajandite kulgemine. Pole siis mingi ime, et Muinsuskaitse on soovitanud neid UNESCO tiiva alla sättida.

Ei tahaks korrata tuhandeid kordi räägitud kirikute juttu, sestap tulen jutuga otsejoones vana puukiriku sissepääsu kohal oleva puunikerduse juurde. On laialt levinud arvamus, et hilisbarokkne nikerdus peaportaali kaunistuseks on pärit Ruhnu lähistel hukkunud laevalt. Muinas.ee annab Ruhnu puukiriku kunstiajaloolises määratluses ( H.Üprus 1965 a.) muu pika jutu seas edasi ka järgmist: "Eraldi tähelepanu juhime kiriku läänefassaadil leiduvale puunikerdusele, mis lameda kaarena ulatub üle kogu fassaadi, andes seega tavalisele uksele mitte üksnes suurema ja avarama, vaid ka pidulikuma tähenduse, samastades seda kirikusse viiva portaaliga" ning samuti ka üsna hea ülevaate kaunistuse oletatavast tegijast Nikolaus Söffrenist (sünd. 1662 ja surn.1710 ning kes töötas meistrina laevaehituskodadele) ja ka valmistamis kohast, milleks arvatakse päris kindlalt olevat Ventspilsi kant. Peale Söffneri surma võttis tema äri üle väimees Johann Märtens (kirikus olev vapike ongi tema oma). Söffneri nime ja kaunistuse hilisbarokiks nimetamist on aga keeruline oma vahel kokku sobitada, sest hilisbarokk hakkas väljakujunema alles 1700 aastate teisel poolel (Eestis mainitakse esimesi ehitisi selles stiilis 1760-ndail tekkima hakkavat).

Samuses H. Üpruse määratluses on ka järgmine lause: “Küll aga on üsna raske näha laeval ette kohta seesuguse reljeefi jaoks, vähemalt (mitte) 17. sajandi analoogiatel.

Et edaspidise arutelu jaoks daatumeid kokku vedada, osundan H. Üpruse töös lausele: “Nagu uurijad on väitnud, toimus Ruhnu puukiriku torni parandus 1754 aastal”. Seda seepärast, et kui mu mõte õige on, siis saab oletada ka enamvähem aastaarvu, mil ornament paika pandi.

Mina küll näen laeval sellise kaunistuse jaoks kohta ning see 17. sajandi analoogia puudumise jutt ei ole vettpidav, sest Söffneri töökoda funktsioneeris ka 18. sajandil. Mõte et puunikerdus kiriku uksekohal on sinna tellimusena valminud või et siis kogemata tehtud praaktootele leiti asjalik kasutuskoht võiks asenduda ühe teise mõistlikuma mõttega.

Ruhnukad on ammugi märganud, et pärast suuremat tormi võib Ringsu kandist leida kodukaunistamiseks rannast musta tamme, päritolult laevavraki küljest ja enamasti on kõik need palginotid-plangud üsnagi soliidsete mõõtudega.

 Juurde lisatud fotol on laevaplangutuse pikkima detaili mõõt 18 suure mehe sammu ja plangutis on kinnitatud kaartejäänuste külge võimsate puupiikidega! Eksib see kes arvab vrakitükki olevat osakese kolhoosiaegsest kalapaadist, jutt läheb nüüd palju paremaks!

Mõni sügis tagasi sõitis Runö madala veeseisu ja tormise ilmaga Saaremaa poole ning ilmne ebaõnn oli, et ohutuks märgitud kivi sattus laineteorus just laeva vindile ette. Laev võeti mitu nädalat varem liinilt maha ja põhimõtteliselt järgmine asjalik laevuke, mis sadamasse saabus oli  sonarimeeste oma, kes pidid kurja kivi üles leidma.

Peeter Ude nimi on ilmselt kõikidele sadama sügavusohutusest hoolivate omanike seas tuttav nimi, sest paremat mõõdistustehnikat vist Eestis
polegi. 3D on tema mõõtmisstandard ja tänu 3D-le tuleb merepõhjast esile asju mida muidu märgatagi ei oskaks.

Nii siis asus Peeter tööle, terve pika päeva saalis sadama ja pöörupoi vahet, igaks juhuks natuke kaugemal paremal ja vasemal pool tavalisest mõõdistusalast välja ka veel. Vahepeal pakkusin talle sooja kohvi ja tema näitas mõõdistustulemusi. Osutas siis plotteril ühele kohale ja küsis mida ma näen. Vaevu märgatavalt kuid siiski äratuntavalt tuli esile laeva kujutis ja hoopiski mitte väike, päris pirakat mõõtu ikka. Kuna tööd ja toimetamised olid pooleli, siis jätsime asja sinnapaika. Isegi nagu ära unus. Kuni tänavuste jõuludeni, mil mingi kummalise mõttekäigu järel mul pähe raksas, et kas see pole mitte see mis ta on! Kadunud laev, millelt kohalikud tolleaegsed aakrikukogujad mugavalt rannalähedalt suhteliselt madalast veest said tarvilist kraami saarele tuua! Helistasin Peetrile, tal ju kogu info, samuti tuttavad litsensiga sukeldujad ning Muinsuskaitsega koostöö kogemus olemas. Peetergi tundus rõõmsalt ärevile minevat, lubas toonase töö üle vaadata ja siis tegutseda nii nagu vaja. Mina muidugi ei suuda nii suurt asja tänavusel merekultuuriaastal kuidagi vaid enese teada jätta. Kogu jutt on tõestamiseni siiski vaid magus spekulatsioon, kuid oleks ju võimas kui üks nii oluline mõistatus saaks Vaasa laevaleiumõõtu lahenduse.

Kiriku pilt on tehtud viimasel suvel Rahvaülikooli fotograafia õpitoas ja las siis see neiu olla nagu too kadunud laeva metafoorne kujutis, kes loodab, et ükskord ometi üles leitakse. Nimi võiks tal olla Magdaleena.

Priit

PS! Saarte Hääle uudisteankrud kaevusid minust sügavamale reljeefi päritoluuuringuga ja leidsid järgmist:
  
Muinas.ee annab paari hiireklõpsu kauguselt sealt edasi, kus mina lõpetasin, teada, et: "Ruhnu saar ja tema rahvas. Saarlane, 1910, 22. mai nr. 37:1859. aastal on Inglismaa laew „Alexander“ Montrose linnast Ruhnu ääres hukka läinud. Ruhnlased on siis selle laewa tagumise nikerdatud ja ülekullatud ilustuse oksjoni pääl oma kiriku ehteks ostnud, mis praegugi kiriku uksekohas wäljapool küljes seina pääl seisab." 
Ja minevikus lähemale tulles saab lugeda:
A. Luige. Eesti tuletornid. Tallinn, 1982, lk. 25: Kiriku välisukse kohale on kinnitatud rikkaliku reljeeflõikelise ornamendiga ahtriilustus, mis kuulus Ruhnu all hukkunud purjelaevale „Aleksandra av Mont Rose“. Varem oli sama laeva reelingulatt olnud kirikuaia väravast kiriku ukseni viiva teeraja käsipuuks, kuid ajahammas oli selle 1933. aastaks juba hävitanud. 
Nii et "Magdaleenast" sai "Alexander" ning sellel seletusel tundub juba kirjapandud ajalugu ka küljes olema. Randa uhutud vrakitükke ja veel uurimata leiukohta saab ehk siiski seostada reljeefi päritoluga ja on seetõttu endiselt vägagi huvipakkuv leid.
   
  

Rootsi sugu Ruhnus

Sel suvel Pakri saartel oli koos järjekordne Saarte Kogu üldkoosolek, kus kõik Eesti saarte esindajad kokku saavad ja omi asju arutavad. Võõrustaja esindaja, Eestirootsi Kultuuriomavalitsuse esimees Jana Stahl mainis jutuajamises, et kõik rannarootsi juurtega ja ka muidu tolle kultuuri huvilised ja toetajad võiksid endast teada anda ja miks mitte ka ennast rootsi rahvusvusnimekirja kanda. Seda suurem on riigipoolne toetus rannarootsi kultuuri tutvustamisele ja säilimisele.

Miks mitte, ütlesin Janale ja meenutasin, et ka minu vana-vanaema oli rannarootslane. Tagantjärgi küsides oma isa Tõnu käest ja geni.com abil selgus tõsiasi, et miks mul juuksed valged, lõust kole ja tahaks kogu aeg kakelda - puhas viikingite veri!

Niisiis: minu isa Tõnu vanaema oli Helene Rosalie Blöös, sündinud Tallinnas 1870. Pidas Tallinnas klantstriikija ametit, mis seisnes aadlikele, näitlejatele ja muidu jõukamale rahvale mansettide, kraede ja rinnaesiste jne triikimises. Isa oli veel lapsepõlves imestanud, et miks neil kodus nii palju triikimistärklist on. Abiellus Johannes Suusikuga, kes oli ökonomist, tänapäevase tähendusega võibolla raamatupidaja. Küsisin isa käest, kas Helene Rosalie sellal veel rootsi keelt ka rääkis, isa ütles et ei rääkinud, oli osanud hästi saksa keelt.

Helene Rosalie isa oli Andreas Blöös, kes siis oma perega Tallinna paremat põlve otsima läks, sündis Paslepas, Noarootsis 1830. Tema naine, Lena Kigemägi (Aaw), oli pärit Lääne-Nigula kihelkonnast ja oli Andreasega oma teises abielus. Andrease isa oli omakorda Johan Andersson Blös (hiljem Blöös), sündinud 1806 Paslepas Noarootsis, ema aga Mari Simonsdotter, sündinud 1805 Odensholmis, eesti keeli Osmussaarel. Johan Anderssoni isa Anders Christiansson oli samuti pärit Paslepast, ema Kersti Matsdotter aga samuti Osmussaarelt. Anders Christianssoni isa oli omakorda Christian Johansson Paslepast, ema Mari Matsdotter kah Paslepast. Jne.

(Rootsi vanades nimedes on samasugune järjepidevus kui vene nimedes: nimes sisaldub isa nimi. Matsi poeg Johan on Johan Matsson, tema poeg Anders on omakorda Anders Johansson jne. Naiste puhul sama: Matsdotter, Simonsdotter.Keegi Rootsi naistippsuusataja oli hiljaaegu -- Ingemarsdotter. Minu mäletamist mööda on ka meie Ruhnu Lorentzite pere perepojad Lorentzid, kuna Eva Lorentzi sõnade järele on kogu Rootsi Larssone, Anderssone, Matssone jne nii täis, et Rootsi riik eelistab lihtsalt muid nimesid. Mis sellest et Pelle Larsson on pereisa.)

Niiet Eeva, Joosepi, Emma ja Iti vana-vana-vana-vana-vanaisa on Johan Andersson Blös, rannarootslane Noarootsist, ja vana-vana-vana-vana-vanema on Mari Simonsdotter, rannarootslane Osmussaare saarelt. Nagu ka nende esiisad ja esiemad.

Kaarel

Lisan Jana Stahli üleskutse (vt eestirootslane.ee, meil: jana@eestirootslane.ee):

Tere Kaarel!
Aitäh ennast eestirootslasena identifitseerimast. Kuna üks osa vanemast põlvkonnast, kes on sündinud ajaloolistel eestirootsi aladel, on kadumas, siis selleks, et saaksime rannarootsi kultuuripärandit talletada ja arendada, on oluline järgnevate generatsioonide huvi selle vastu. Kas Ruhnul on veel keegi, kes on juurtelt rannarootslane või tunneb soovi anda oma panus selle alalhoidmisse (ei pea kindlasti alati omama veresidet rannarootslastega) ja huvitub meie kultuuripärandist?
Tervitades 

Jana

Kadunud

Kaduma on läinud sasku neljas käsi. Kui keegi omab vastavaid võimekusi või tunneb kedagi, kes oskab, siis saada vihje sadama poole.

Runöle jäetud asjad

Saadan pildid asjadest, mis inimesed on laeva unustanud. Äkki leiame mõnele asjale ka omaniku.

KL Runö vahitüürimees,
Aksel Artus