28 January 2018

20 January 2018

Sadamas

Jäävana valvab sissepääsu (Külli foto).

18 January 2018

17 January 2018

Hülgepüügijutte IV osa

Küsisin ükspäev Normani käest, et kas nõukogude rahvamajandus kalurite toodud hülgenahkade ja -rasvaga midagi ette ka võttis. Ei tea, ütles Norman, siit nad ära viidi ja mis nendega tehti, ei tea. Kaluritele maksti 5 rubla iga toodud hülgenaha eest, olgu suur või väike. Viinapudel oli maksnud siis nats üle 2.50. Mõned tegid sohki ka - suure hülge nahk lõigati 2-3 tükiks, kalakombinaadi vastuvõtupunktis oli Põllu Albert meestele alati raha välja maksnud, nahk on nahk. Hiljem (ma ei saanudki täpselt aru millal hiljem, vist siis enne hülgejahi keelamist) hakati nõudma loibasid, ju siis tuli valskus Pärnus välja. Merelt toodi kaasa ainult nahk koos rasvaga - esiteks oli rasva tüütu merel naha küljest lahti lõigata, teiseks oli liha kilo eest makstud 4 kopikat, mis tassimise vaeva ei väärinud ja hea saagi korraal ei mahtunud paati ka.

Mul on aidas vana saapamäärdetopsik, tootja Keemiatööstus Th. Tiilmann. Karbi tootja Norma, Tallinn. Veebiavarustest leidsin nõuka aja Orto toote Merikaru. Kuskil oli kirjas et see tehti vaalarasvast, karbi peal pole selle kohta mingit märget. Tundub loogiline ka - kust sa neid hülgeid masstoodangu jaoks ikka võtad, kui endal võimas vaalapüügilaevastik olemas.



Kaarel

09 January 2018

Hülgepüügijutte 1967 I osa

Emps leidis Antsu koolisahtlist väikese mapi Ruhnu meeste hülgepüügijuttudega. Teadmata on kuidas need Antsuni jõudsid või kes on nende kokkuvõtte autor. Küttidest endist räägib lugu ise, minu teada oli väheseid Ruhnu fotokaomanikke Leevi Veskis. Pildid küllap tema tehtud. Sisse skännis Reiks. Kui Andre saarel satub annan asja muuseumi fondi, see on küll väga väärt kraam.

Kaarel










Talvelilled


Näedsa, empsi suve lõpul istutatud mingid varred õitsevad siiamaani, ei kavatsegi alla anda. On nagu mingis hangunud olekus, edasi ei kasva ja ära ka ei närtsi. Ju ootavad lumikellukesi kellele teatepulk edasi anda.

Kaarel