Juhtub ikka!

Veel vana-aasta lõpus otsustas Luise ameti maha panna ja Jaanil ei jäänud muud üle, kui ise asi üle võtta.
 Soovime talle edu uues ametis!

Kristelile sünnipäevaks palju õnne!

Veel niisama olla ja ringi vahtida,

veel natuke tohtida, tahta ja teha.

Veel suures ilmas ringi jahtida,

veel oodata koitu, veel oodata eha.
Veel tuulel ja tormil lasta end räsida,
veel seista päikses ja vihmavees.

Veel nutust ja naerust pilgeni väsida,

ja olla parim omade sees.

Õnnesoovid maailma parimale Kristelile!!

Kalastaja nr 78

Kaarel

Piparkoogikirik

Tere!

Ruhnu puukirik on näha piparkooginäitusel Tallinnas Laste maailma galeriis näitusel "Püha piparkook", autoriteks arhitektid.

 

 Kena jõuluaega soovides
Piret Müüripeal

Akslil sünnipäev!

Aksi-poiss sai vanemaks,
lennuilm läks paremaks!

Õnnitleme sünnipäeva puhul! Soovime raudset tervist ja suuri tegusid!

Jõulupidu

Talve esimesel päeval esietendus Ruhnu koolis muusikal "Kullaketrajad". Osades kõik koolilapsed. Vaatajaks kaasaelav publik. 

Lisaks anti väike kontsert.

Külaskäigu tegi muhedameelne jõuluvana.

Lisaks luulele ja laulule kanti taadile kinke lunastades ette maskuliinseid jõunumbreid.

Oli taaskord ilus-armas jõulupidu. 

Pakki oli saamas ka üksjagu Ruhnu kooli endisi õpilasi, kes on saabunud jõuluks koju. 

Kiriku kordaseadmine

Teeme kiriku pühadeks korda! Kolmapäeval, 23. detsembril kell 12. Võtkem kaasa tolmulapid ja harjad-kühvlid. Vajaksime ka tolmuimejat pikendusjuhtmega. Üheskoos saame oma kodukiriku paari tunniga korda ja kuuse sisse tuua.

Kokkusaamine

Ruhnu vald tähistas täna piduliku õhtupoolikuga rahvamajas valla 24. sünnipäeva. 

Vallavanem võttis aasta sisukalt ja sõnaosavalt kokku.

Tunnustati olulise panuse andnud inimesi: Annet, Kristit, Kaarelit, Andrest. 

Aasta sündmus mööduval aastal oli Ruhnu Rahu festival. 

Ülev meeleolu, maitsvad toidud, hubane koosolemine. 

Nagu ikka Ruhnus, lõppes seegi õhtu otse loomulikult tantsuga. 

Lätlaste huumor

Allikas: Maaleht

President võib Ieva Kupce endale kosida vaid siis, kui Eesti Ruhnu saare Lätile loovutab. 

Limos

Kaitseliitlased ja külarahvas eilsel meeldival koosviibimisel Limo saunas. 

Pildil 6 kaitseliitlast.

Mängis muusika ja keerles valgus nagu Kaasi Mellil. 

/pilt: Udo/

Jõulupidu

Rahvamaja uus köök

Carl Russwurmi jälgedes IV

Lk 496. Maja ees olev õu on puhtaks pühitud ja sageli kasvab seal rohi, mis lisab elamisse midagi väga sõbralikku. Osmussaarlastel on koguni erilised väljakäigud, renelse-hus, mida maismaal ei esine kunagi ja mis on rajatud nii, et sead söövad kohapeal kogu mustuse ära; see komme valitseb ka Rootsis.

Lk 621. Läänemereprovintside randadel kõneldavad saarerootsi dialektid on omavahel üldjoontes sarnased, kuid meie randadel võib siiski eristada viis põhilist keelemurret, nimelt: Ruhnu, Hiiumaa, Vormsi, Noarootsi ja Egelandi ning Vihterpalu, Pakri ja Naissaare. Kõige omapärasem on ruhnlaste keel, mille kohta väitis 1767. aastal superintendant Swahn, et kui seda kõnelema hakata, ei saa sellest sõnagi aru ükski inimene, olgu ta millisest rahvusest tahes.

Kogukonnakohus peab kogunema kord nädalas laupäeval, kui aga arutatavaid asju ei ole, jäetakse koosolek vahele ja kutsutakse kokku ainult siis, kui pastor seda vajalikuks peab. Kohus võib lahendada väiksemaid tülisid, karistada politseiliste üleastumiste eest, kuni 30 kepihoobini, mida aga ei viida täide peaaegu mitte kunagi, ning määrata rahatrahve või vanglakaristuse. Kuid seegi karistus on unustusse vajunud ja väike tuvilale sarnanev vangimaja on täiesti lagunenud. (Tõenäoliselt läks vangimaja siiski veel vaja ja see ehitati uuesti üles – Ekmani ajal 1841-1842 „täiesti lagunenud“ vangimaja ei oleks kuidagi jõudnud 1920-te aastate alguses fotona postkaardile. - K)

Sellega Russwurmi jäljerida blogis lõpeb. Et kuskil mujal edasi minna.

Kaarel

Ruhnu jao jõulupidu!

Miks surmi rohkem?

Madis SEOS Mardu leidis 1. juuli 1882. aasta Eesti Postimehest ehk nädalalehest järgmise ajaleheartikli. Selle lõpus on kirjas kihnlase pajatus selle kohta, miks Ruhnus surma rohkem kui sünde. Arvuti on selle vana teksti ümber tuunind et loetav oleks, seepärast kirjavead sees.

Kirjutanud M. Mihkelson

/.../
„Sellesama maru aegas oli mu õepoeg hädas. Tal oli suur -kiwi wedamist - laew kiwa täis ja tahtis nendega Riiga purjetada. Kui kangeste tormas, siis ta pööranud ligi Salatsi jõe suust tagasi. Wõiste alla pannud ta kalda ligidal ankru sisse. Aga torm oleks laewa warsti ära lõhkunud. Siis nad olid teinud laewale ise augu külje sisse, et west sisse jooksnud. Kui laew waeoma hakkanud, siis nad ise ujunud mäele. Kui tõisel kolmandal päewal ilm vagune oli, otsinud laewa üles, pannud augu kinni, pumbanud tühjaks ja läinud
jälle Riia poole. Laew, oli nõnda terweks jäänud, muidu oleks maru ta lõhkund." 

Weel mõnegi teist sarnast juhtumist - jutustas ta ja tõendas, et Kihnlased ükski wanas põlwes surnuaeda ei maeta. Paljalt mõni mees olla maetud, kes pääle 60 aasta wana. Teised, kellel termist on, uppuda merde
ära. Wäga palju kahju tegi Kihulastele wanemal ajal rohkem salaja sisse toodud wiin. See paha juur kestab liia kõrtside najal ikka edasi. 

Et sääl wiina läbi ka ülekohtu tegusid ette tuleb, seda tunnistab see lugu, mis üks teine Kihnlane tõe meelega rääkis: „Minewal talwel 1830 ei olnud muud süüa, km „tuhwlid" (kartohwlid) üksi. Mõtlesin ikka, et ära suren, aga surm ei tulnud ka mitte, elasin ikka. Siis warastati sügise seegi tihwli auk
tühjaks. Teadsin küll, kelle käes nad oliwad, aga ta ei andnud kätte. Siis ma kaiwasin kohtule. Ei soand õigust ühtigi, Nägin ise, kudas waras wiinapudeli, kohtu maja juures, taskust wälja wõttis ja kohtumeest jootis. Ja mulle ei antud tuhwlid kätte. Siis ma tulin Pärnu ja kaebasin „saksa" (Kihelkonna) kohtule. Sääl mõisteti mulle küll õigust. Aga kui ma Kihnu sain, siis mind pandi torni kinni, selle eest, miks ma olen julgenud linna kohtule kaebama minna. Pärast ei saanud ma ka mitte kõiki tuhwlid kätte. Muidu natuke Väikseid teri anti minu ilusate „tuhwlite" wastu. Siis ma wahetasin küllalt. nende sea „tuhwlite" wastu paremaid, et süüa wõisin." :
Seesuguse jutustuse pääle küsisin mina: Miks ta mitte seda wangistamist uuesti Pärnusse ei kaebanud? Ta wastas: „Oh Jumal, Jumal! kas ma seda weel julgesin teha. Muud ühti, kui ole rahul. Kes waese inimesele
õigust mõistab, wõi temast hoolib. Ei saa õigust kusagilt, muud, kui lootku, et Jumal kõik näeb ja ise armu annab." 

Küsimise pääle: Kudas Ruhnu saares elatakse; sääl wõib wistist sandem olla kui Kihnus, sest ta on kaugemal
mere sees? 
Selle pääle wastas Kihnlane: Ruhnus on hulga parem elada kui meil. Sääl on metsa ja maad küllalt. Kihnu inimesed siginewad wäga palju, aga ei sure mitte palju. Ruhnus olnud kord tüdrukul laps; ja nad. pannud „west-waols." See on: tüdruk pandud ühes lapsega lootsikusse, natuke leiba ka ligi, aga ilma peruta ja purjeta. Sellest teost saadik on Ruhnus alati rohkem surejaid kui sündijaid, ja rahwas lõpeb aeg-ajalt wähemaks." 
Missugust usud ja tõeks pidamist. 
Seega lõpetan ma jutustuse Kihnu saare ja rahwa üle. Kõik see jutustus on enamiste
kuuldud jutt Kihnu oma inimeste suust. 
/.../

Verikäkk ja jõuluvorst

Kohalik gurmee ainult jõuludeks: tanguvorstid, verivorstid, seavorstid, lambavorstid, käkid, näiteks verikäkid, merineiunäkid, mõned muusikalised käkid. Oligi selline käkinäkiõhtu.

Udo

Carl Russwurmi jälgedes III

Lk 483. Ruhnlaste isemeelsus, mis kasvas tihtilugu üle tõrksuseks võimude vastu, andis vaimulikele, kes pidid koos niinimetatud kuusmeestega politseivõimu teostama, sageli põhjust kaebuseks. Kord ei soovinud nad maksta makse, kord hoolitseda vajalike pastoraadi parandustööde eest, kord ei soovinud raiuda puid, mille näitas kätte metsa ülevaataja, kord pastorit Kuressaarde viia, või ei teinud talle põllutöid, mistõttu too oli sunnitud 1761. a. oma põllu sööti jätma jms.

Lk 484. Oletus, et arusaamatused leidsid ast ainult sakslastest pastorite ajal (1727-1795), on alusetu, sest 1. ei tea me esimestest rootsi pastoritest eriti midagi, 2. andsid pastorid Kroll ja Reuter oma eluviisi ja õpetusega selleks ise põhjust, 3. õnnestus tasakaalukal pastor Lindemannil, arvatavasti sakslasel, kellele alguses sai küll osaks üksjagu ähvardusi ja sõimu, saavutada oma koguduse suurim lugupidamine, ja lõpuks on ka uuemal ajal, kui ruhnlaste meel paistab üldse olevat muutunud leebemaks ja vana robustsus veidi taandunud, veel mõningaid tülisid ka rootslastest vaimulikega. Vähemalt pastor Malmgren, kes valdas sündinud rootslasena täiuslikult mitte ainult oma emakeelt, vaid ka Ruhnu murret, ja kes omandas julguse ja muude isikuomaduste tõttu ruhnlaste hulgas mitte just väikese lugupidamise, on ise öelnud, et ta ei julgenud mõnda aega minna küla peale muudmoodi kui kaks püstolit taskus; rääkimata veel siis paljudest vihastest tülidest teiste vaimulikega.

Lk 486. Pastor Krollil, kes mõnikord võis tõepoolest oma autoriteedi mängu panna, avades nt. pulmade ajal tantsu, või nagu Reigis, kus oli ametisse astunud ilma ordineerimata, kuna osutus ristiusu elementaarsetes algtõdedes täielikuks võhikuks, ja kes 1727. aastal tagandati, tuli ruhnlaste tooruse all paljugi kannatada. 1735. aastal kirjutas ta selle kohta sügavalt ohates kirikuraamatusse: „Issand Jeesus halastagu kõigile siin olevatele vaimulikele, kel peab säärase põrguliku loomakarjaga tegemist olema!“

(---) Teine ruhnlane, 80-aastane Peer Jöranson suvatses pastori ees koguni kirikuuksed lukku panna, mille eest sunniti muuseas patukahetsustegudele. Ühe pulma ajal viis Kroll ise peigmehe kirikusse. Too, Olof Casperson pidas vaimulikule tänutäheks oma kohmakas laadis ülimalt robustse kõne, milles nimetas teda kolm korda mõrtsukaks ja tapjaks ning lausus talle niimoodi komplimente kuni kirikusse sisenemiseni. - Hauakirjaks austasid mõned teda hinnanguga, et see olla tema teenitud palk, et ta säärase lõpu leidis – väimees laskis ta maha -; ta olla skorpion, ja jäägu muld talle kurku kinni.

Lk 488. Selles teadmises (eneseuhkuses – K) suhtlevad nad ka võõrastega, samuti oma vaimulikuga. Näiteks ei talu nad seda, kui ta maa saadustest peale hülgerasva midagi väljapoole müüb. - 1800. aastal soovis pastor Malmgren oma heinad ühele Riia kaupmehele anda. Kui too (neile järele) tuli, tormasid kaks jultunud talupoega raevunult pastorile kallale ja hüüdsid: „Te tahate meie heina müüa?“ Kaupmees ja pastor jahmatasid ning hakkasid naerma. „Kuidas Te võite,“ ütles viimane, „minu heina enda omaks nimetada?“ „Sellepärast,“ kõlas vastus, „et see on kasvanud meie maal ja peab minema selle hüvanguks. Kaupmees ei tohi saada mitte üht õlekõrt; see jääb meile! Me kutsume kokku kogukonna, et teha pastorile selgeks, mida ta tegema peab.“ - Siis tormasid nad tagasi heina tooma. - Kui pastor märkas, et nad on marru läinud, lubas ta heinad rohkem rahu nimel ja sellleks sunnituna vabatahtlikult neile ja küsis, mida nad selle eest anda tahaksid. - „Mida me selle eest annaksime?“ vastasid nad, „heina on meil küllalt, ja nii ei toimi me mitte puudusest, vaid ainult näitamiseks, et meil on sellele eesõigus, kuna see on kasvanud meie maal!“ Selle eest, millest kaupmees oli valmis maksma kuus rubla, pakkusid nemad ühe. Malmgren pidi heina poole hinnaga neile loovutama ja maksma kinni ka kaupmehe reiskulud, kuna meeste isemeelsust ei suutnud murda miski.

Kaarel

Carl Russwurmi jälgedes II

Lk 140. Saare nimi kõlab saksa keeles Worms, Wormsö, ..., rootsi keeles Orms, Ormsö, ... Nagu paljude nimede puhul, on W-täht rootsi keeles kadunud või asetatud saksa keeles sõna ette. Nime tekkimisele võis küll põhjust anda madude (orm) rohkus, sest varem oli Vormsil väga palju madusid, eriti nastikuid, kuid ka ohtlikke rästikuid.

Lk 351. Nii tõid ruhnlased 1711. aastal naisi Riiast, Kuressaarest, Pärnust, Kuramaalt, Hiiumaalt, Skånest ja Lääne-Götamaalt. (1710. aastal suri Ruhnus katku 213 inimest, ellu jäi 80. - K) Lk 608. Eestimaa tühjenemine olnuks mõistagi veelgi ulatuslikum, kui mitte siingi poleks suremus sageli tähelepandava loodusseaduse järgi selle katastroofi (19710. a katku – K) järgsetel aastatel olnud tähelepanuväärselt väike ja sündide arv kahanenud rahvaarvu arvestades oluliselt tõusnud. Ruhnus oli 1711. aastal vähemalt 17 pulma, kuna varem esines neid 150 aasta jooksul aastas ainult seitse, ja 1711.-1726. aastal sündis 82 last ja suri vaid 13 inimest.

Lk 353. Ruhnlased, kes kaubitsesid varem verekaanidega, kasutavad neid sagedasti, ja haruldane pole ka aadrilaskmine. (Apteegikaani Ruhnus enam ei leidu. - K)

Lk 359. Ebavõrdsuse ja selle arvele kirjutatud lahkhelide tõttu on mitmed perekonnad sunnitud uuemal ajal jagunema kahte ossa ja praegu (Russwurmi raamat ilmus 1855 – K) on Ruhnus kümnes talus, mis kunagi andsid peavarju 26 inimesele, eraldi majapidamised, ühes talus on erinevaid majapidamisis isegi kolm (tri brö), 16 talu on jäänud jagamata.

Lk 372. Talvel toidetakse neid (sigu – K) mõnikord hakitud kuuseokstega, millele on valatud kuuma vett ja puistatud veidi jahu ning kuhu on mõnikord segatud ka hobusesõnnikut; Ruhnus peamiselt hüljeste sisikonnaga ja pastoraadis hülgelihaga, kuna pastor, kes saab kõigilt kümnist, ei oska seda hõrgutist nii hinnata kui hülgekütid. Haned (üle 1000) on Ruhnus kogu suve rannal väikestes koerakuutidele sarnanevates majakestes ja neid eristatakse ujunahale lõigatud peremärkide abil.

Lk 463. Niisiis lauldakse õigupoolest ainult kirikus, kuid ka seal – tule taevas appi! Kui moondunud ja ilmalikuks on muutunud lihtsad ja tugevad kaunid meloodiad! Kui ebakõlaliselt, ebapuhtalt ja taktitult kõlab Jumala kiitus peaaegu kõikides rootsi – ja samamoodi ka eesti kirikutes! Tundlikule kõrvale on selline laul küll karistuseks.

Ekman (Ruhnu kirikuõpetaja 1841-1842 - K) kurdab õigusega, et ruhnlaste treenimata (hääle)elundid polevat harmoonilise laulu tekitamiseks võimelised, et kirikulaul olevat pigem halb, ülimalt haletsusväärne, alla igasugust kriitikat ning seda ei saavat võrrelda mitte millegagi. „Monotoonne kisa,“ jätkab ta oma nutulaulu, „mis tuleb sajast karjuvast ja kriiskavast kõrist, koosneb aeglastest, talumatutest toonidest, mis on toodud kuuldavale niivõrd vastuolus muusikalise kulgemise reeglitega, et selles meloodiat leida on peaaegu võimatu. Peaaegu iga toon on must, molli asemel kõlab duur ja vastupidi, peaaegu iga silbi ajal kõlab mitu tooni; teised karjutakse jälle välja täiesti monotoonselt, nii et kirikulaulu terminoloogiasse kuuluvad Ruhnus vaid ad libitum (soovi kohaselt, suvatempos - K), fortissimo (väga valjult - K) ja largo (väga aeglaselt - K). Naiste kriiskav tiiskant summutab seejuures meeste sügava musta bassi ja ilma pausita asutakse kohe järgmise stroofi kallale. - Selle disharmoonilise kisa kõrval võiks kuulajat lepitada vaid silmanähtav hardumus, millega pingutatakse kopse ja kõri kõigest jõust, et endast väljapressitud helidega otsekui taevast rünnata ja seal tähelepanu nõutada. Niisiis, kui muusika on inglite keel, nagu olevat öelnud Platon, siis avaldab Ruhnu koguduse inglikeelne hääletõstmine seal üleval kindlasti asjakohast muljet. - Lihtne hotentottide rahvalaul on meloodiline ja näitab, et muusikalises mõttes on need loodusinimesed ruhnlastest kaugelt üle. - Isegi köster, kelle puhul võiks muusikalist haridust vähemalt oletada, ei vasta kunagi samas helistikus, milles lõpetab liturg, ja kui too nüüd temast juhindub, valib ta teise (helistiku) ja nimelt kui pastor duuris intoneerib, siis alati molli ja vastupidi, kuna terve kogudus ühineb temaga kõval häälel.“

Palju parem pole olukord kirikulauluga ka teistes rootslaste piirkondades, kuid üksikute toonide kõikumised esinevad enamasti variatsioonidena, mis, koosnedes trioolidest või eellöökidest, ei kõlakski nii pahasti, kui terve kogudus neid vaid puhtalt ja ühtemoodi laulaks. Kuid nagu vabale rootslasele kohane, toimib igaüks siin oma suva järgi ja nii tekib ebaselgetest, sageli pominal kuuldavale toodavatest või kriiskavatest helidest segane virvarr, mis muudab isegi tuntuimatele meloodiatele kaasalaulmise peaaegu võiamatuks, kui just ei soovita selles kaoses samamoodi reeglitevabalt ringi uidata.

Kaarel

Carl Russwurmi jälgedes I

Allpool mõni väljavõte Carl Russwurmi 1855. aastal ilmunud raamatust „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“. Nii originaalis kui nüüd ilmunud tõlkes kasutatakse autori nimekuju Rußwurm, aga et eesti tähestikus ja klaviatuuril säärast „ss“-i tähistavat kronksu pole, kasutame nimekuju Russwurm, mis on täpselt sama õige. Pealkirjast ka: miks on Ruhnu Eestimaa randadest eraldi välja toodud? Pealkiri täiesti õige, sest Ruhnu kuulus eraldiseisvana teistest selleks ajaks säilinud rannarootsi asualadest Liivimaa kubermangu, pealinnaga Riias. Lk 383 kirjutab Russwurm: Tavaliselt purjetavad kõik oma varudega Riiga, kus saavad leisika eest (st ca 8 kg hülgerasva eest – K) 1,25-2 hõberubla, nii et sellest saadav tulu on u. 5000 hõberubla; nad maksavad ka oma maksud ja hoolitsevad samal ajal kohusetruult pastori osa müügi eest, kellele nad annavad saadud raha ilma mahaarvamiseta. Riias varustavad nad end ka elutarvetega, mida nad ranniku talupoegadelt ei saa, nagu raud, püssirohi, seatina, sageli ka kanep ja lina, tõrv jms.

Lk. 48. Saaremaad eraldab Hiiumaast nelja versta laiune merekitsus, Soela väin (Söälasund „Seehundsstraße (Hülgeväin)“, sõnast „söäl“, millega siinsed rootslased tähistavad hüljest).

Lk 50. 12) Steingrund, Ruhnust põhja pool, 18 jalga, ja Graitagrund, Margarethengrund, (Margareta madalik), Ruhnust edelas, 18-24 jalga. (Täna Greta madalik – K.)

Lk 60. Ruhnus nimetatakse üht 70-80 jala kõrgust mäge nimega Kõrgemägi (Haubiaerre), millel kasvab küll okaspuid, kuid mis koosneb läbinisti sõmerast liivast.

Lk 90. Põhja pool lõpeb Ruhnu Kyuns-uddi neemega – varem Kungs-udd (Königsspitze? (kuninganeem?)) - ja lõuna suunas Ringsuddi neemikuga, mis on võib-olla lühendatud nimest Heringsudd (Häringspitze (heeringaneem)), kuna sinna viiv tee kannab nime Heringswäjen. (Lk 383 : Kalapüük paistab olevat varasemal ajal olnud tähtsam kui praegu. Gadebuschi järgi käis Liivimaa ja Preisimaa randadel kuni 1313. aastani vilgas heeringapüük, pärast seda pöördus see kala Norrasse. Arvatavasti nimetati räime varem heeringaks, kuna too kasvab sageli selle suuruseks. (Siinkohal Russwurm eksib – kommentaaris kirjutab Külvi Kuusk, „et arvatavasti on tegemist heeringaliste liiki kuuluva vinträimega. See kala on räimest suurem ja heeringast väiksem, neid oli palju XIX-XX sajandi vahetusel, pärast seda nad kadusid meie vetest või neid jäi palju vähemaks.“ Ise olen vinträime saanud 20 aasta jooksul kaks tükki, need olid küll heeringa mõõtu. - K) Lk 702. Nimelt saab siinne pastor (Ruhnu oma – K) (---) 5) kümnise kõigilt Ruhnu juures püütud kaladelt, kokku u. kaks tünni räime, ühe tünni suitsuheeringat, ühe tünni suitsulesta, ühe tünni soolatud lesta, veerand tünni soolatud siiga ja palju värskeid kalu. (Seega on „räim“ räim ja „heeringas“ tõesti mingi muu kala, tõenäoliselt siis vinträim. Eesti NSV kalade (Mikelsaar, 1984) järgi püüti nt veel 1948. aastal Kura lõukas 575 ts vinträimi, hiljem on see kala aga välja suremas. - K)

Lk 93. Kaitstud ollakse ka madude eest, tüütuks nuhtluseks on aga loendamatu hulk konni, kes poevad majadesse ja lasevad oma krooksumist ööl ja päeval kuulda isegi pastoraadi seinamulkudes. Veelgi ebameeldivamat piina valmistavad kirbud, keda vist ei leidu kusagil nii arvutult ja sellise suurusega kui Ruhnus, ja neist lahtisaamine puust, samblaga topitud majades on võimatu, mistõttu üks varasem kirikuõpetaja palus pärast seda, kui oli konsistooriumile oma häda kirjeldanud, võimalust talle uus maja ehitada. (Kõrede ja kirpude nuhtlusest oleme tänu Jumala armule lahti saanud, vaene kirikuõpetaja aga, nagu teame, uut maja seekord ei saanud. Uus pastoraat ehitati alles 1875. aastal, kui eelmine oli kümme aastat varem maha põlenud. - K)

Lk 101. Krokoweinskoi, Krummwegswald (lookleva tee mets), Krokowäg, Krummweg (looklev tee).

Lk 110. Hjärne järgi olid Kihnu ja Manilaid (Kyn und Mannö) tema ajal (1699) asustatud eestlastega. „Kuna aga,“ lisab ta, „viimasena mõeldud saare nimi Mannö on rootsipärane, oletatakse, et muiste olid seal elanud rootslased.“ - Seda oletust kinnitab Kihnu külanimi Rootsiküll (Schwedendorf, Rootsiküla), samuti elanike näojoonte ja kommete eripärad. „Nimelt veel praegugi,“ mainib Kunik (Russwurmi kaasaegne akadeemik – K), „jagunevad elanikud kahte väga erinevasse rühma, kuigi mõlemad räägivad eesti keelt. Rannal olevad kalurid on suurem kaunim, tugevam, uljam tõug, kes tegeleb eriti hülgepüügiga. Teise tõu moodustavad sisemaal olevad põlluharijad, kes on väikesed, nõrgavõitu, inetud nagu mandrieestlased.“ Esimesed riietuvad nagu ruhnlasedki valgesse ja on eestlastest puhtamad.

Kaarel

Ümberpaigutus

Rahvamaja välikemps teisaldati täna koolimaja ja laululava lähedusse.

Külakoosolek

Täna peeti koolimajas volikogu esimehe juhtimisel külakoosolekut. Kohal niipalju inimesi nagu piltidelt näha. Lisaks ka kaks Skype-osalejat.

Kõige põhjalikum arutelu kulges tuleva aasta laevagraafiku teemal. Sellesse diskussiooni sekkus ka tänu tehnikavõimalustele Andrus Rebane Pärnust. Arutati ja vaieldi ja lõpuks otsustati. Kui läheb nii, nagu täna räägiti, siis saabuva suve graafik on üsna sarnane möödunud suve sõiduplaanile, muutuvad teatavad kellaajad.

Järgnes hulk teisi teemasid: väikest viisi Ruhnu turu loomine, saabuvate Kihnu-Ruhnu mängudega seonduv (põgusalt, sest selleteemaline põhjalik koosolek toimub 28. detsembril), kirikuelu, võimaliku telkimisplatsi rajamine, ülevaade investeeringute kavast (vt valla kodulehelt arengukava), vallale kuuluva transpordi kasutamine, tänavavalgustus, riivamisi pühadeaegne lennugraafik ja mõned pisiasjad seoses lennuliiklusega, Panda reis (vajaduse puudumisel jääb ära).

Kindlasti oli veel juttusid, mida kergelt ja pikemalt puudutati.
Sai kõnelda ja kaasa mõelda.

Vaikselt vaibumas

Olusid sadamas ja sadama lähistel käis hindamas Udo.