Õhtupäikesevalgel

Emma

3. märtsil raamatukogus

Aastapäev koolimajas

Pilt: Heigo

EV 100

Buldrersi talu juubelileib külarahvale. Nagu Iti märkis, muutub vabariigi 100 varsti 10-ks, siis 1-ks ehk vabariik süüakse üha nooremaks. Kui leib päris otsas, meenuvad tsaar ja moskoviidid, siis tuleb Rootsi kunn koos poolakatega, järgnevad saksa ja taani ristitoojad. Kõige lõpus jälle omad muinaskunnid.

Kaarel

Päike, Lumi ja Kallike

Kaarel

Hülgedieet.

Hülgeküttimise eesmärgid sõltusid piirkonniti. Kas naha ja rasva, kas liha ja rasva, kas kalavarguste pärast jms. Keskendume hülge söödavusele.

Oskar Loorits "Endis-Eesti elu-oli I" 

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/eluolu/elu1/sisu.html

ERM, EA 30, 510/4 < Mustjala khk., Mustjala v., Kugalepa k. - Amanda Raadla < Aadu Väärt, 72 a. (1937).

Hülgeid püüti nende liha pärast. Hülgeliha oli hää haganaleiva kõrvane, seda söödi värskelt. Harvem tuli ette, et hülgeliha kuivatati — sel korral, kui see suveks hoiti. Suvel aga läks liha, mis vähegi rasvane oli, haisema (präänima). Ainult ilma rasvata vana hülgeliha aitas suveks hoida, kuid see kuivas ka siis kõvaks nagu mäda puu. Rasvast valmistati pallisid: odrajahud ja rasv sõtkuti leivakünas hästi segi, siis keedeti katlas ja roog oli valmis, seda söödi kuumalt. Noore hülge liha oli täiesti pehme ja hää maiguga. Vana hülge liha oli kõva, ilma rasvata ja kõva nagu, puu, see anti enamasti seale, kui noorte hüljeste liha jätkus. Rasvaga määriti saapaid, kingi, hobuseriistu ja tarvitati ka arstirohuks. Vankrimääreks pole hülgerasv kõlbanud; kes sellega vankrit määris, selle vanker lagus ära: rasv võttis kodarad rummu seest lahti. 

Selline joonis ühest uurimusest. Jorma proovis tõlkida aga jäi mõne osaga hätta.
http://northernwildernesskills.blogspot.com.ee/2018/01/sjalen-seal-hunting-in-northern-baltic.html

http://www.kihnukyek.ee/hulgeliha/

Hülgeliha süüakse Kihnus väga hea meelega, keedetakse koos kartulitega või suitsetatakse, olen valmistanud ka kotlette, mis on väga maitsvad. Hülgeliha on kindlasti üks eripära, mis eristab kihnlasi muust mandrist. Soovitan võimalusel seda kindlasti proovida!

Hülgeliha soolati astjasse, kuivatati ja suitsutati. Soolast hülgeliha kuivatati kerisel, mis andis parema maitse. 20 saj I poolel oli hülgepüük Kihnus ja Ruhnus peamine elatusallikas. Ruhnu mehed olid kihnlaste peale kadedad kuna kihnlastel oli palju lapsi, arvati sellepärast, et mehed sõid toorest hülgeliha.

Oktoobri lõpus püüti võrkudega hülgeid, hülgeliha soolamiseks oli eraldi kapp, sest liha on vänge lõhnaga. Põhiline hülgepüük, käis ikka talvel jää pealt, mehed olid merel jääpeal nädalaid. Kodust võeti kaasa 7-8 leivapätsi, soolaliha, kartuleid. Süüa keedeti merel ühes potis. Kui keedeti sealiha, siis iga mees pani oma lihatükile puumärgi külge, et pärast keetmist igaüks oma tüki ära tunneks. Seda tehti selleks, et mõnel mehel oli suurem ja lihasem tükk, mõnel jälle kehvem. Merel keedeti ka värskest hülgelihast suppi, kõige parem oli hallhülge poja liha. Hülge lasknud mees sai loivad, millest sai teha head jalavarjud. Kui hülgeid veel Kihnus kütiti, oli hülgeliha igapäevane leivakõrvane toit. Aeg oli vaene, aastas peeti 1 siga ja peamiseks toiduks oli see, mis meri andis. Suurel reedel on traditsiooniliselt keedetud hülgeliha.

PS! Mind huvitab ainult teoreetiline pool.

A.

Näitemäng koolimajas

Jutu jätkuks...

Kõrgemate mändide ladvad tunduvad olevat samad kui allolevatel piltidel.

A.

Mõned pildid.

Mõned värvifotod Artur Sanderi kogust 60-ndadest.

Limo luited ja rand.

Sama koht aga teine autor.

Aadu Hindi onn. Foto A. Sander. Aadu Hint tõlkis James Aldridge raamatut "Kütt", aasta oli 1963. Raamat räägib Kanada küti karmist elust metsas aga ka killustumisest metsa ja linna vahel. Hint oli vaimustuses sellest teemast ja tahtis omale ka onni metsa. Esialgu oli plaan ehitada onn Sorgu saarele aga seda ei lubatud. Ruhnu kolhoos ehitas rahvakirjanikule onni Limo metsa. Lugu pärineb usaldusväärsest allikast.

Sama koht aga teine autor ja mets kadunud. E. Raun 1989.

Selle pildi valguses tuleb kahjuks hakata koolimaja üle värvima. Foto A. Sander.

A.

Vastlapäev

Mõni nädal tagasi poleks keegi osanud ennustada, kas vastlapäeval suurest mäest alla lasta saab või mitte. Aga nädalavahetusel saabus lumi lõpuks ka siiakanti. Seda jätkus täpselt niipalju, et kelk mäe külge kinni ei jäänud ja liu sai osav kelgutaja ikka päris mändideni välja. Alla lasti üksi ja mitmekesi, tasakesi sahisedes või valju kilkamisega. Päike siras eredalt ja oli üks ütlemata mõnus olemine seal mändide all. Järgnevalt ootasid vastlapäevalisi rahvamajas traditsioonikohane hernesupp ning kuklid. Mõistatasime vanasõnu ja tegime mõned tantsusammud. Kockleiken ja kaerajaan ruhnu moodi on koolilastel nüüdseks une pealt selged.
Oli üks mõnus päev.