Suuremate saarte peal

Koolirahvas käis sel nädalal Saaremaa-Muhu-reisil: Tihuse talus galoppimas, Orissaare muusikakooli helistikega tutvumas, basseinis ja linnatuuril. Poolteise päeva sisse elamusi kui palju! 

Aitäh Kristian ja Liisi von Wowernile öömaja ja kohvikuõhtu eest! 

Sel aastal õpivad Ruhnu lapsed Amanda, Taaniel ja Iti esimest korda kaugteel Orissaare muusikakoolis. 

Pildid: Kristel ja Jüri

Viiulilaager kohal!

Eile saabusid viiuldajad Roomassaarest Ruhnu. 

Täna algab 7. Ruhnu viiulilaager!

Kaubareis

Ruhnu SAR -meeskonnas Heiki ja Marten- käis täna Roomassaares kohalikesse poodidesse toidukaupa toomas. 

Reelika

Suur sündmus!

Jaanilapäeva pärastlõunal seilas Ringsu sadamasse kuulsusrikas Admiral Bellingshausen. Pardal sõbralik meeskond ja muidugi ruhnlastelegi väga tuttav kapten Meelis Saarlaid, kes oli valmis igale külalisele laevaekskursiooni tegema, merejuttu puhuma ja kohalikelt nendegi elutegemiste kohta uurima. 

Vägev värk!

24. juuni pärastlõunal võeti kurss Nasvale. 

Metsalaager

Laupäeval võttis Marten koolinoored ja korraldas Kuunsi kandis metsalaagri. Mullu kevadel oli sedasorti sündmus juba toimunud ja elevil lapsed teadsid, mida oodata.

Söök valmistati lõkkel, meelelahutus mõeldi ise välja. Öö veedeti köetavas telgis. 

Pühapäeva keskpäeval metsast külasse jõudes oli kogu kamp lõpmata väsinud, ent vägagi rahul toimunuga.

pildid: Kathrin

Lisandusi Ruhnu bibliograafiasse

Andre andis teada, et on Eesti Rahva Muuseum on ilmutanud Leinbocki Ruhnu-reisi kokkuvõtte omaette trükisena. Olen käsikirjalise materjalina toda teksti blogis korduvalt kasutanud, väga tore et too materjal ka raamatuna ilmunud on.

Rahva Raamatus müügil. Kindlasti proovige osta!

Kaarel

Matk

Et kõik ausalt ära rääkida, pidavat vist otsast alustatama. Kuigi kogu inimlaste kogum, kes eelmisel reedel Tungile maabus, on ka varem saarel erinevaid paiku avastanud (mõni koguni siin sündinud), pole keegi viitsinud eriti geomeetriaga tegeleda, s.t välja arvutada, et ring ümber saare polegi nii pikk… Valmar on selliseid ringe teinud, aga viimased jäid kindlasti eelmisesse riigikorda. Seega – panime selle „suve“ esimesel täispikal päeval proovile kaks suurt ja kolm väikest ja otsustasime ellu viia tegelikult juba kevadest saadik haudunud mõtte saare piirjooned lähemalt või kaugemalt läbi käia. Stardipauguks löödi autouksed kinni Limo sauna mäeküljel kuskil poole kümne paiku. Teekond päripäeva järjest tugevneva päikesetuule tagantlükkamisel võis alata.

Esimest korda nõudsid lapsed (Elisabeth ja Joosep kümnesed, Marten üheksane) vett 13-minutilise jalutuskäigu järel, aga see ei osutunud siiski halvaks endeks. 10.09 peatusime jahisadama II korruse välikohvikus, et süüa mõni kaasavõetud kehakinnitus.

Edasi algas matka eelduslikult raskeim osa ehk saare läänekülje vallutamine. Ilmajaama juures tuvastasime ühe laiba, tõsi küll, varese oma, järgmine tund möödus kariloomade jälgi ajades, ilma kelle määratu isuta olnuks meil ilmselt oluliselt keerulisem roostik-karjamaad läbida. Lähemale kui paarkümmend meetrit mäletsejad siiski ei lasknud, s.t sarvepidi tänada ei õnnestunud. Mööda metsapiiri ja merd silmist laskmata jõudsime poole kaheteistkümneks männihunnikuteni, kus ootamatult palavaks kippuv ilm sundis meid jällegi pausile.

Seejärel leidsime konnavaba konnatiigi

ja forsseerisime petlikult vooluvaba aia,mis Valmari lähemal katsumisel osutus siiski vooluringis olevaks. 

Sõbrad ei kutsu teda vist asjata ka Volts, mis inglise keeles tähendab täpselt seda, mille osaks ta sai. Keskpäevaks keerasime Holma pihlaka juurde ja parema valiku puudumisel kahlasime pea kolmveerand tundi küll pahkluuni ja küll pehmemate kehaosadenigi ulatunud vees,

et jõuda kohalike hulgas Sahhalinina tuntud saarele.

 Seal viibinud paarikümnel sarvilisel ei pidanud viit Jeesust üle mere tulevana nähes närv vastu ja nad pagesid kabuhirmus saare sisemusse. Kuigi esialgu tundus vesi kõhedavõitu, ei külmunud kedagi ega midagi ära ja järjest enam oli selge, et keegi seal üleval ilmanuppude juures on ka meiega. Nagu olekski suvi alanud (kuigi tänaseks juba teame, et see tunne oli petlik)! Saarelt Pärsi poole asuva tamme otsa olime eelmisel õhtul riputanud külmakasti söögi-joogiga, mille sisu nüüd pikniku vormis eriti hästi maitses. Algas Lõuna suure algustähega, meeleolu järgi võis juba eeldada, et järgmine tiir tehakse ümber Gröönimaa…

Pärsi otsast läbisime veel ühe veetakistuse Isamaa otsa suunas (maad mööda minnes pidanuks vikatiga olema) 

ja kell 14.24 olid viimased jalad (ka need, mida himustasid kaldaäärses roostikus hulgakesi ujunud kogred) kuivatatud. Edasi veidi üle heinamaa, siis läbi veel mitte päris valminud, aga punase väluna paistnud metsmaasikate metsaaluse,

 kuni saime üle mitme tunni jälle jalad liivale. Kuunsisse heiskasime lipu kella kolmeks.

Seal ka viimane kehakinnitus enne finišisirget ja edasi läbi metsa Norrkeldi poole. Kui normaalselt on sellise vaikse ilma ja temperatuuriga metsa all sääski umbes miljard ühe inimese kohta, siis… seekord oli neil vist mingi kokkutulek kuskil mujal, Kihnus või Manõjal või maeiteakus. Igatahes me olime arvulises ülekaalus. Kui jala liivale saime, võis Limo sauna lõhna juba tunda, ja kuigi viimased kilomeetrid ei olnud lastele enam kõige kergemad, pidasid nad metsast murtud matkakeppide toel siiski kenasti vastu.
Seda tuttavat pruuni katust nähes

 läks lausa jooksuks ja ametlik finišiaeg oli 16.28. Seitsme tunniga oli saarele ring peale tehtud

ja nagu näete, polnud nägudel viga midagi. Igatahes Runö ei olnud selleks ajaks veel finišilintigi mandrilt kohale jõudnud tuua. Idanaabreil on selle kohta suisa geograafilise täpsusega väljend – nikto ne ruhnulsja. Igatahes – täname head ilma, nautisime vaheldusrikka loodusega saart ja kes viitsis lõpuni lugeda – tehke järgi! Suvi on veel pikk ees. 

Matkal käisid Ehh ja Vohh (enne matka algust tuntud kui Ohh ja Ahh) ja tublid lapsed

Toomas Pärnust

Päevareis Saaremaal

Ruhnu koolilapsed käsid eile Saaremaal Sõrve sääre tipust pilguga Ruhnut otsimas. Udu laskis kodusaart vaid ette kujutada. Aga igal juhul oli kena käik.  

Täname väga meie reisigiidi Leo Filippovit paeluvate lugude ja teejuhatuse eest. 

Ja täname Kaitseliidu Saaremaa malevat bussi eest ning noorkotkaste instruktor Raivo Paasmad lahke bussisõidu eest. 

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm

Selleks, et Ruhnu kooli lapsed jõuaksid teisipäeva õhtuks A. Le Coq Arenale jalgpallimatšile hümni laulma, tuli aegsasti teele asuda. Pikal teekonnal pealinna suunas ollakse valmis kõik ettetulevad takistused ületama. 

Täna sai ületatud Tuhu raba ja Suitsu jõgi. 

"Reisijad teevad Ruhnu lennuvedajale tünga."

7. Jaanuaril avaldati sellise pealkirjaga artikkel leheküljel "eestielu.ee" kes omakorda tegid noppe leheküljelt "saarlane.ee".

Pildi autor: Morgan Kaas.

Lühidalt artiklit kokku võttes, heidetakse Ruhnu inimestele ette seda, et me küll broneerime agaralt pileteid, kuid kui lennupäev on käes, ei ilmu lihtsalt kohale.

Ühe lahendusena pakutakse välja korduvate mitteilmujate piletisoodustuse külmutamist.
Interneti kommenteerijad aga nii palju meile armu ei anna. Pakutakse välja näiteks meie saare Lätile müümist, lennuliikluse lõpetamist igaveseks, lageraiet saarel ja kogukonna läbi peksmist, kõrgeid trahve jne.
Inimesed on väga kurjad ja taaskord peetakse ruhnlasi imbetsillideks, kuigi igaüks teab, et kes siin korragi käinud on, tahab siia tagasi.

Mida siis teha, kui mu kodusaare mainet avalikult pilastatakse?

Enda ja oma lähikondlaste kaitseks võin öelda, et helistan alati ette ja tühistan oma broneeringu, kui lendamine osutub võimatuks, nii teevad ka paljud mu tuttavad. Hääl teisel pool broneeringu liini on alati meeldiv ja sõbralik ja sinna helistamine on ka alati tore.

Kuid mis võib põhjustada mittehelistamisi?

Kaootilisus.
Otsatu kaos just sobimatu lennuilma tõttu, mida sellel hooajal on olnud ikka märkimisväärselt palju. Me kõik näeme, mis ilmakaardil toimub, viimaks ähvardab meid isegi juba orkaan.
Aga Ruhnut teenindava pisikese lennuki jaoks piisab juba keskmisest veidi suuremast tuulest, mis puhub vale nurga all maandumisrajale, ning lend ei saagi toimuda. Rääkimata udust, lumesajust, hooldamata lennurajast ja sellest kõige hullemast - jäitest. Sel hooajal on kõike olnud kuhjaga.
Ärajäävad lennud kuhjavad ühele poole hunniku inimesi, kes tahavad ära saada, ning teisele poole hunniku, kes tahavad saarele saada. Kui aga aeg venib ja mitu päeva lennud ära jäävad, siis need inimesed, kes saarele puhkama või külla tahtsid tulla, ning on iga päev lennujaamas istumas ja ootamas käinud, lihtsalt annavad alla.
Kogu reisimise frustratsioon ja raisatud aeg tekitab tahtmise saata kõik see ülelennu kammajaa kuradile.
Sellisest inimlikust pahameelest võib tekkida mõtlematus ning broneering jääbki tühistamata.

Meie, kohalikud, oleme samuti kannatajad. Tihti oleme jätnud oma reisi tegemata, kuuldes, et lennuk on täis, ainult, et hiljem teada saada, kuidas istekohti oli tegelikkuses palju ning lennuk lendaski tühjalt.

Ma ei välista mustade lammaste olemasolu meie endi seas ja küllap lennujaam teab täpselt, keda süüdistada, kuna neil on nimekirjad silme ees, kuid üldjuhul peaks kohalik austama oma ühendust välisilmaga.

Trahvide ja karistuste rakendamine füüsilisel kujul on mõeldamatu, ehk alustaks suulisest noomitusest inimesele, kes tõesti ei tundu aru saavat, millist kahju tema laiskus tekitada võib.

Originaalartikkel asub siin:
http://eestielu.delfi.ee/elu/reisijad-teevad-ruhnu-lennuvedajale-tunga.d?id=70513165

Marten.

Pärnus

Pisike piisk ruhnumaalaseid patseeris pühapäeval Pärnu linna peal. 

Käidi Uue Kunsti Muuseumis Kihnu jõulupuul ja Endla teatris kontserdil. 

Hommikul oli lennuilm, kõik said koju.