Tüdruk kõndis õhtuti mere äärde. Mõtteid mõtlema, meresoolaseid jälgi jätma, kivil istuma.
Ühel õhtul mere äärest minnes pani ta ühe kivi peale ilusa väikese kivi. Lihtsalt niisama. Lihtsalt seepärast, et mõnikord on mõnus teha niisama-asju. Neid asju, mis tunduvad kuidagi õigena.
Järgmisel õhtul tuli tüdruk taas ja tema väikese ilusa kivi kõrvale oli tekkinud teine kivi. Servadest silutud, ühtlaseks uhutud. Tüdruk võttis kivid ja pani taskusse.
Ent seegi kord asetas tüdruk minema hakates ühe leitud sakilise mustriga kivi suure kivi peale. Justkui iseennast tagasi ootama.
Uuel õhtul tulles oli tema kivi kõrval uus ümara joonega kivi. Tüdruk võttis taas mõlemad kivid kaasa.
Nii kordus kõik igal õhtul.
Kivide külvajat tüdruk aga ei kohanud.

-Kadri