¤¤¤¤¤ Kui on meri hülgehall ja merel tormituul, siis sadamas passivad kaptenid ilmateateid ja asjalik jutt neil suul. Need, kes aga merel laintemöllus, kiruvad endamisi ilma ja püüavad sülitada allatuult. Sadamasuu kõrge ristlainetus hoiab seesolijad paigal, sisenejatele on see vaid viimane nende tuhandete seas. Viimane, mis lahutab soojast dushist ja mõnusast kohvipausist.
Martha siis lahkus Eesti vetest, pildil madal parras pole mitte ülekoormatuse süü, see on vaid laineorust väljakargamise algushetk. Maailmamerel olevat ikka mastikõrguseid veemägesi. Ja nende vahel samasügavaid alla kukkumisi (vahest see ongi just nii, et tuul ei tõsta mitte laineid, vaid lõikab vagusi?). Head reisi siis ümber maapalli!
Priit