Lihtsalt lugu

Linnutee kulgeb paraleelselt katuseharjaga, taevas on miljon tähte, suurvanker on seadnud ennast kindlalt ratastele, sa astud uksest välja ja vaatad pimedasse öhe. Silmad ei harju kohe selle kõigega, aga lõpuks siiski tajud, et õuel on vana rookatusega ait, kaks tamme, mis on kunagi istutatud peremehe poolt oma poegadele, ümmargune lillepeenar, mida ääristavad klaasist võrgupoid, kuskilt imbub ninna mee lõhna, seljataga kinni vajuva ukse tagant kuuldub kõrvu mõnusat jutuajamist. Me oleme Endlil Timul külas.
Köögis laua taga rääkides Ruhnu lugusid, süües mett õuntega ja õunu meega, meega šokolaadi (idee šokolaadi meistritele suurlinna "Timu meešokolaad") just täna mesitarust välja võetud ja vurritatud mesi, kõrvale kummelitee ja see ikka meega. Laual kauss kärjetükkidega, teetassid, mis igaüks räägib oma ajast, nende alla piiludes ning portselani märke vaadates võib arvata, et nemadki on oma elust olnud juba pikka aega siin Timul.
Kõik on täpselt nii nagu siis, 10, 20, 30 ja enamgi aastat tagasi.
Endnel, kes muhedasti naeratab ja jutustab, istub toolil, järgmisel hetkel juba tagatoas ja toob välja fotod, vanad väljalõiked ajalehtedest Ruhnust, samas juurde lugusid Sitna Jussist, Rahuleiust, Evaldist, esimene kooliminek 1945. aasta 13. detsember, just 13. detsember, sest enne ei jõdnud õpetaja saarele. Lood isast, emast ja vendadest ning veel paljudest noorusaja sõpradest.

Kui lihtsalt lugu, siis selline ja veel üks.
Endel toob välja ümbriku, millele kirjutataud:
Lp.Endel Sutt
Timu
Ruhnu saar
Saare Maakond
postitus tempel 07.07.1999
Ise naerab ja ütleb: Küll ikka mõni kiri võib alles kaua teel olla, sain selle kolm nädalat tagasi kätte.
Ruhnu sisepost või õigem naabripost, sõbrapost, lihtsalt abivalmidusest kiri sõbrale viia on ununenud see aastateks enda kummuti sahtlisse.

AriiN