Aasta tagasi 10.aprillil oli meil lõke ja neli potentsiaalset toimetajat. Ja aim ja kujutelm. Vormistasime ruhnu blogi. Mõtlesime tulevale.
Eile sai aasta mööda ja me istusime jälle lõkke ääres. Mõtlesime olnule. Sest aasta on tekitanud olnu.
Sõime viimast poeletilt saadud saia. Rääkisime. Kõige loomulikematest asjadest: viidikatest, varblastest, kirikukividest, paadiliiklusest ja kindlasti millestki veel. Blogist muidugi. Üht-teist ütlesime lindile.
Kuulasime. Lõkkepraginat, meriskite meeldejäävat pröökamist, tuulevaikset vett. Ja üksteist. Merepinnale heitsid pragusid mõned distantsi hoidnud luigepaarid.
Õhtu hilinedes lisandus inimesi. Meie lugejaid. Lõkkesüsipunane loojang kustus me selja taha rookõrte vahele ning meie istusime viimaste hõõguvate süteni.
-Kadri
*Hea, kui mõned leegid ei muutugi söeks.