Tere.

Oli augustikuu hommik 1997 aasta, kui jõudsime purjepaadiga Ruhnu saarele.
Vastu võttis meid hommikul suur metallist viltune laevavrakk ja piirivalvur. Meie majutuskoht oli vana saun - laulvate liivade ääres.
Käisime ujumas koos luikedega ja mööda liiva koos meiega lippas nastik.
Olime ilma viinata purjus. Meie öödisko toimus peosaalis, kus kell 24.00 enam elektrit polnud. Küll Vitali teadis siis, mida teha (küünlavalgus ja patareid). Järgmisel päeval oli vaja oma tagavarasid täiendada, seega kõige tähtsam oli leida paat, (jalutasime lihtsalt sadamas valesti ja laenasime(võtsime) kohaliku paadi, et enda jahini jõuda, mõni ka ujus, nagu filmis "Mehed ei nuta"). Aga siis, kui äraminekuks läks, oh äpardust, merevesi oli langenud ja jaht oli põhjas kinni. Õnneks siis tuli appi Ruhnu saare ainuke buss ja tõmbas jahi põhjast välja piki kaid (ma ei tea, kas on sellist nalja enne ka juhtunud). Samal ajal oli "MERI HÜLGEHALL......"
.... Me tuleme veel tagasi, kui lubate. Sest väga ilusad mälestused on
Teie juurest.

Riina Aspre