Nii siis kolmapäev. Eelmisel õhtul lubasin Karlale, et lähen temaga merele. Prognoos ilmale lubas mitmeid päevi tasast merd ja miks ka mitte saart ka korra küljelt vaadata.
Poole kuuest oli uni kuhugile kadunud, õues valitses aga ikka pimedus. Kümme peale seitset helistan Kaarlile ja kirun oma auklike kummikuid (mis käepärast) ja poodi unustatud uued kummisaapaid (mis käeulatusest väljas). Siis jõin tassi värsket kohvi, panin selga päästevesti ning tasku Canoni, merel ju ikka mõni pilt vaja teha.
Meri aga oli täna lahja anniga: ei laineid ega kala. Kümmekond lesta ikka nadimast nadim saak. Naabritelgi täitsa sama jutt: kala netu aga lintsi võrgus omajagu.
Veider küll, et suur meri kalast tühi on. 
Priit