Viin viimasel ajal Itit lasteaeda ja vaatan: üks krunt on räämas, astume Itiga edasi, teine krunt on räämas, enne lasteadeda: veel on krunt räämas. Otsus, mis jagas Ruhnu küla maa jagunemise ruhnurootslaste ja hiljem Ruhnu asunute vahel, võeti vastu Ruhnu Vallavolikogu otsusega 1996. aastal. Tänaseks on maareform Ruhnus ammu lõppenud, ajaloolised külakrundid kokkuleppel vanade ja uute omanike vahel tükeldatud. Ruhnurootslatele anti tagasi hinnanguliselt 95% põllumaast, enamus enne sõda neile kuulunud metsamaast ja ka palju küla elamumaast.Aga: viin Itit lasteaeda ja ei saa aru, miks see maa (kinnistu) neile (ruhnurootslastele) tagasi anti. Kümme ja rohkem aastat on piisavalt pikk aeg, et aru saada, kas suudad omanik olla või mitte. Ruhnurootslaste seas on hulga peresid, kes on suutelised oma omandit hooldama ja arendama (tervitused neile!), enamus endistele omanikele tagastatud kinnistuid ja krunte on aga kahjuks muutunud sisuliselt omanikuta omandiks. Volikogu liikmena näen siinkohal ainukest võimalust: Ruhnu Vallavolikogu poolt tuleb algatada sundvõõrandusmenetlus sisuliselt omanikuta maade suhtes. Ruhnu Vallavolikogu on juba eelmisel aastal keeldunud algatamast detailplaneeringut, mis eeldas elamuehitust väljaspool ajaloolise küla (ja üldplaneeringus sätestatud küla ) piire. Linnas (tiheasualal) ja väikesel saarel on maa piiratud ressurss, mida tuleb säästlikult kasutada. Hoolduseta jäetud maa tuleb hooletutelt omanikelt sundvõõrandada ja leida neile uus ja hoolas omanik.
Kaarel